Siin on koos kirev seltskond, kes alles avastab treeningute võlu ja neid, kes teavad väga hästi mida tähenab mõnus rahulolu peale õnnestunud trenni. Väsinud, aga õnnelik, hea päeva alustaja, mõnus päeva lõpetaja, kuidas kellelgi. Mõtlesin, et jagan oma kevadist kogemust seoses ületreenitusega. Ma ei ole saali koha pealt algaja, jõusaal on koht, kus ma tunnen ennast hästi. Ikka on nii, et kui oled oma kava jälginud, kuu, kaks, siis tekib väike moti langus. Siis on jube hea vaadata kuskilt veebi avarustest motvatsiooni videosid, mida ka meie koos mehega tegime. Nii on võimalik leida uut ja huvitavat enda harjutuste panka juurde ja teha oma trenni põnevamaks. Kui nühid mitu kuud sama asja teha, siis võib tekkida tüdimus. Baas jääb ikka samaks aga oleme päris toredaid harjutusi lisaks leidnud ja mida parem on treenitus, seda rohkem nagu tahaks teha. Mis ongi see salakaval kuradike. Vahel vahetad midagi välja, või leiad mingile lihasgrupile midagi hoopis teistsugust, aga vahel komistad hoopis millegi toreda otsa, mis tundub nii pagana tore, et see lõpeb nii nagu ei peaks. Ühesõnaga, surfasime ringi ja meile hakkas silma selline asi nagu Tabata treening. Ma olin sellest lugenud, aga nagu paljude asjadega vahel on, et mingil põhjusel see ei köitnud mind pooltki nii palju kui videona. Igatahes tegime proovi ja see oli täpselt meie veregrupp. Rohkem tassike teed ei saanud ükski asi olla. Kes ei tea mis see on, siis tegemist on kõrge intensiivsusega intervalltreeninguga e hiitiga, 20-sekundit pingutust ja 10-sekundit puhkust. Nelja minuti jooksul teed sa kas ühte harjutust kaheksa korda või kombineerid selle erinevatest harjutustest kokku. Ja rütmis 20:10:20:10:20:10:20:10:20:10:20:10:20:10:20:10. Kuimuretseda endale ka muusika, koos peale lugemisega, siis ei pea ka kella vahtima, sest selle tempo juures ei ole see võimalik. Ma olen proovinud hiiti teha nii sõude kui ratta ergometril, aga mingil põhjusel, ei ole need minu kavadesse püsima jäänud. Ühesõnaga, algul proovisime ja meile meeldis, meeldis nii, et aju lakkas töötamast. Asi nägi välja nii, et kui me algul kobasime ja tegime kangi trenni ka vahele, siis lõpuks me tegime tabatat iga päev. See lõbu kestis kuu aega kuskil ja siis oli aur nii väljas, et nii läbi ei ole ma ennast varem tundnud. Aga eks inimene õpib ikka läbi kogemuse, pole oluline, et tead, et sul peavad olema puhkepäevad, et hiiti ei ole mõistlik teha üle kolme korra nädalas, sest sa lihtsalt ei taastu. No ikka oli vaja endal see soo läbi käia. Ühesõnaga, kuu aega peale seda, kui me asusime meeletu fanatismiga silmade särades Tabatat tegema, oli meie samm tönt, jõud oli otsas, pilk udune ja mõnus treeningrütm nii häiritud kui veel vähegi sai. Et rutiini mitte rikkuda, suutsime hommikul teha vaid nö kerge väntamise, suure hädaga loivasime ratta selga ja ainuke mõte oli, et kas saaks juba sauna järsku. Kuigi see taastumine oli vastik, läks umbes sama kaua, me jäime siiski oma rutiinile truuks, ülirahulikud 10. kilomeetrised liuglemised rattal olid vähemalt  lõpuks head äratajad kui midagi muud ei olnud. Sest see kuidas me siis ratta seljas välja nägime, võis kõrvalt vaadates olla halenaljakas. Aga õnneks on see möödas, pöördumatuid ja jäädavaid traumasid ei ole. Ikka tuleb jamast ise läbi käia, keegi ei usu, kui sulle öeldakse, et tee puhkepäev, või jäta nüüd sellega 24 tunnine vahe. Meelde jääb see vaid läbi kogemuse. Vat sellised lood, Tabata meeldib mulle jätkuvalt, nüüd ainult 2x nädalas :). 

Ärge siis üle pingutage, nautige protsessi ja treenige targalt!