Ma mõtlesin, et kas kirjutan täna või mitte, võiks ju postitada positiivseid asju, aga usun jätkuvalt blogi teraapilisusesse ja et peale kirjutamist läheb paremaks ja järsku keegi tunneb ka ennast ära ja leiab, et ta pole ainuke. Tegelikult saab teema võtta kokku nii, naised ja nende igakuine lemmik nädal ja kui sellele lisada midagi sellist halli nagu akna taga hetkel laiutab, vähemalt meil Tartus, siis ongi mast maas. Sõbrapäeval oli ilm imeline... juba hakkas looma, aga paistab, et looduse poolt selline mõnus sõbralik tünks. Loomulikult ma saan aru, et kevadeks on natuke vara, aga kuna seda talve ei ole olnud, siis seda ka nagu ei taha mis praegu on. Ühesõnaga vaja oleks päikest ja valgust akna taha ja enda hinge. Aga hetkel teisiti.

Täna oli plaanis cardio päev saalis, istusin rattal, tegin pedaalidega 10 ringi ja tajusin, et vaib on täitsa maas, et mida ma seal õieti teen. No ei jõua, aga lasin vaikselt edasi, no kui ma juba seal olin, mõistlik aja kasutus on ikka parem kui mitte midagi. Ja siis aju protsessis, et mis mõttes nagu nii tainas ja nii mitu päeva juba. Jalad samal ajal õnneks väntasid :). Kui lihas soojaks läks, läks ka olemine kobedamaks, no suts, aga rõõmu treeningust... no null mis null. Istud, väntad, vaatad aknast välja... hall, väntad... ikka hall. Väntad, tasapisi protsessid, no ja ragistasin enda selle nädala madalseisu siis enda jaoks kuhugi valemisse, millegagi peab ju seletama oma olekut. PMS on selleks korraks selja taga, aga see kulgeb enamasti ümbritsevate jaoks raskelt. Nupuke vahel ütleb... no kord kuus, õnneks mitte iga kuu, et noh, pms on kallal, on ka juhtunud, et ta delegeerib, et ta täna minuga parem ei räägi. Parimal juhul olen siis nagu tige tikker, halvemal juhul nagu pikkade okastega kaktus, kui aga asjaolud teiste poolt on "eriti soodsad" siis lendab vahel täitsa minema. Aga õnneks see päev möödub 24 tunniga. Sedapuhku möödus päev pms'iga siiski enam vähem, saime kahekesi omavahel hakkama kui nii võib öelda. Elumuutvaid eksesse kodus ei toimunud :). Eks ajapikku õpid ka ennast tajuma, saad juba aru, et mis toimub ja jõuga tagasi hoidma. Aga sellele järgnevad ju päevad mida keegi ei naudi. Olek on punnis, hommikul uimane ja kerge peavalu, elu vegetatiivses kulgemises ühesõnaga. See nädal oleks pidanud tegma endale mõõtmise, no see ring ümber enda... vabandage väga, aga keeldun ennast hetkel mõõtmast :), see ei näita hetkel kindlasti vähenemist tänu bioloogilisele korrapärasusele. Ühesõnaga tajusin, et kui organism elab oma elukest, siis on mõistlik tal lasta olla seni kuni kõik möödub. Siis astun kaalule, siis mõõdan. Põhiline, et tegelikult tuleb isu ka trennis pingutada tagasi. Toitumisega õnneks nii keeruline ei ole, kummalisel kombel see toitumisele ei mõju. Võiks ju, et kui enesetunne on sant, akna taga hall, kerge kevadväsimus, et ma luban endale ühe koogi või kommikoti... et tuju tõsta. Pärast muidugi avastad, et ei läinud paremaks, nauding on ainult söömise hetkel, aga sellel kohal lakkab aju tavaliselt töötamast :), ma mõtlen, et kui on koogi korvi tõstmise aeg ja sa kooki käes hoides veenad ennast täiel rinnal, et jah, täna on mul seda ikka hullu moodi vaja. Jee ta on, ütleks ise enda kõrval seistes ise endale. Õnneks see kiusatus mind siiski ei tabanud.

Kulgen hetkel mõttega, et homme on parem ja kus ta pääseb. Päike tuleb välja ja power tuleb tagasi.

Muide selle enese premeerimise või lohutamise kohta on hea lause olemas: Ära premeeri ennast toiduga, ega sa koer ei ole. Et kui kellelgi on sant olla, siis tasub seda meenutada ja selle lause kontekstis jääb ehk mõni ebavajalik asi nahavahele pugemata.

Olge ilusad!