Noore täiskasvanuna meeldis mulle seltskondlikel viibimistel mängida mängu, kus grupp noori naisi kutsus ühe noormehe kõrvale, eraldades ta teistest sookaaslastest, ning küsis: "Ütle meile, keda sa armastad." See oli väga lõbus, sest vallalised poisid hakkasid kohutavalt punastama ja vastuseid oli ka ägedaid (muu hulgas kuulsin, et armastatakse ema, lemmiklooma, autot jne). Õige vastus oli muidugi: "Keda sa armastad". Lihtne, aga kuni noormehed seda taipasid olid nad jõudnud juba päris palju infot jagada, mida muidu poleks teinud. Enam ma nii julmi mänge ei mängi.

Täna ajendas mind kirjutama ühe neiu blogipihtimus, kus ta muuhulgas väidab, et tema poisssõber, elukaaslane, lapse isa on tema eluarmastus, keda ta tingimusteta armastab. See pani mind mõtlema, et kas ja keda me üldse tingimusteta armastame.

Esiteks ma kahtlen sügavalt, et partnerit on üldse võimalik tingimusteta armastada. Miks ma nii väidan? Sest meil kõigil on tingimused, mille rikkumisel armastus lõppeb. Minul näiteks on tingimusteks truudus ning vägivalla puudumine. Mõnel teisel on selleks näiteks sõltuvuse tekkimine, välimuse, rahaliseseisu, tervise, usulise kuuluvuse muutumine või midagi muud. Loomulikult olen oma elus kohanud ka isikuid, kes tõesti vaatamata truudusetusele ja peksule jäävad oma abikaasa kõrvale ja väidavad, et nad kohutavalt armastavad seda inimest, olenemata tema käitumisest. Noh, võibolla, aga mina arvan, et siin pole enam tegemist armastusega vaid hoopis mingi teise emotsiooniga.

Samuti ei saa ma väita, et oma lapsi peaks tingimusteta armastama, või miks mitte ka oma vanemaid. Maailm on täis kohutavaid lugusid vanematest, kes kuritarvitavad oma võimupositisiooni või tänamatutest lastest, kes oma vanemaid väärkohtlevad. Loomulikult ma armastan oma lapsi, aga kui nad ühel hetkel kriminaalseteks muutuvad, siis ei saa ma väita, et minu emainstinkt sellest suudaks mööda vaadata.

Ma arvan, et ainus, keda on üldse võimalik tingimusteta armastada on inimene ise. Kuigi me ka endile valmistame kohati peavalu ja pettumust, siis reeglina ei lõpeta me seetõttu enda armastamist. Samas on kindlasti ka inimesi, kes eelistavad teisi inimesi endast rohkem armastada ning kõrvalseisjatele jääb mulje, et see inimene ennast pigem vihkab kui armastab, aga see vist siiski pigem erandlik käitumisstiil.

Mulle meeldib hirmsasti üks lause filmist "Müürililleks olemise eelised". Seal öeldakse: "Me aksepteerime armastust, mida arvame väärivat." See selgitab tegelikult kõiki suhteid, mida endi ümber näeme. Selletõttu mõni talubki kohutavat käitumist. Kusagil alateadvuses on ta veendunud, et selline kohtlemine ongi see, mida ta väärib. Või miks mõni teine ei suuda igati rahuldavas suhtes püsida ja vahetab partnereid nagu mõni teine Fitlapi retsepte. Tema ilmselt arvab, et väärib midagi enamat.

Siinjuures võivad inimese arenedes tunded ka muutuda. Näiteks: kõik lapsed armastavad oma vanemaid, tõepoolest tingimusteta. Hiljem, kui nende maailmapilt avardub võivad nende tunded muutuda. Sama võib juhtuda inimese endaga. Näiteks ülekaaluline inimene võib ennast niivõrd palju vihata, et lepib ka teiste poolt alandava kohtlemisega. Kui aga kaal langeb ning armastus enda vastu seejuures kasvab, siis ühel päeval võib see inimene loobuda mürgisest suhtest ning eeldada paremat kohtlemist. Seetõttu on väga levinud ka see, et paljud paarid lähevad lahku, kui üks nendest märgatavalt kaalu kaotab. (Maagiline number siinkohal oli muuseas 27, ärge küsige miks, ma pole teadlane).

Niisiis, ütle mulle keda sa armastad ja ma ütlen, mida sa endast tegelikult arvad. Tingimusteta saab armastada ainult kutsikaid ja kassipoegi, vastsündinud imikuid, oma Jumalat ja jäätist :)