Hiljuti kirjutas Heiki sellest, et lapsi peab vahel sundima, näiteks trenniga tegelema. Lapsevanemana olen ma nõus, et on asju, millega peab peale käima (korista oma tuba ära, pese hambaid, ära istu liiga kaua arvuti taga). Mõnel lapsel tulevad teatud asjad loomulikumalt välja ja teisi peab pisut tagant utsitama.

Kuna mul on neli täiesti erineva iseloomuga poeglast, siis näen, kui palju mängib rolli iseloom. Esimene poeg on meil koduhaldjas, kes koristab, kastab lilli ja peseb nõusid. Teine on fashionista - tema käib riideid ja jalanõusid šhoppamas ning istub tundide kaupa dušši all. Kolmas elab kusagil omas maailmas, millest välja tulles šokeerib mind oma empaatiavõime ja läbinägelikkusega. Pesamuna on lillelaps, kes teeb täpselt seda mida parasjagu heaks arvab - kui on tuju, siis teeb koostööd, kui tuju ei ole, teeb teisi asju.

On asju mida ma oma lastelt nõuan - koolis käimist, enda asjade eest hoolitsemist, kodu korras hoidmist ja hügieeni. Samas ei nõua ma neilt, et neile peavad meele järele olema asjad, mis mulle meeldivad. Nad ei pea vaatama romantilisi komöödiaid või osalema jooksuvõistlustel. Samas, kui nad nende asjade vastu huvi ilmutavad, siis olen pigem õnnelik.

Alles hiljuti hakkas mu esmasündinu rääkima sellest, et ta tuleks hea meelega minuga koos trenni, ükskõik kas siis õue jooksma või MyFitnessisse kangi rebima. See tuli mulle üllatusena, kuna siiani on ta pigem olnud trennikauge. Aga ju siis on minu vaimustus spordist ka teda nakatanud. Kuna ma ise avastasin trenni tegemise enda jaoks alles võrdlemisi hiljuti, siis pole ma seda oma lastelt ka nõudnud. Minimaalse liikumise saavad nad koolis kätte ja käivad ka vabatahtlikult õues turnimas. Loomulikult tunduvalt vähem, kui mina nende vanuses, aga see on ilmselt selle ajastu süü. 90ndatel polnud nii palju tubaseid tegevusi, kui tänapäeval. Kehakaal on neil ka kõigil normipiires ja tervisliku toitumise põhimõtted selged. Niisiis pole mul põhjust olnud sundida neid trenni tegema. Ise teen ju trenni peaasjalikult enesetunde, mitte kehakaalu pärast.

Niisiis, ma arvan, et lapsi peab pigem suunama, kui sundima. Kõige rohkem kasu on aga enda eluviisi muutmisest, sest lastel on loomulik soov oma vanematega sarnaneda ja neile meelejärele olla. Või kuidas sa sunnid oma last porgandit sööma, kui ise sööd pastat? Või kuidas sa sunnid om alast kergejõustikuga tegelema, kui sa ise lesid pigem diivanil kui joogamatil?