Käisin eile trennis. Ma ei ole viis aastat kindlasti teinud üheski grupitreeningus kaasa. Seekord otsustasin, et minu nädal koosneb kahest aeroobikast + zumba pühapäeviti. Kõlab karm aga küll ma hakkama saan. 

Eile ma ei osanudki ennem oodata, et see treening võib kujuneda niivõrd raskeks arvestades, et ma ei ole tõesti niiviisi ennast treeninud viis aastat aga tegin ära. Vahepeal oli paar sekundit pausi treeningu ajal, sest mul jooksis sammude kohapealt juhe kokku ja läksid sassi aga mis esimesest korrast muud oodata. 

Hommikul ärgates olin ma isegi täitsa elus veel aga nüüd kui ma olen ringi jooksnud ja oma tiirud ära teinud tunnen, kuidas mul kõhulihased ja tuharalihased tunda annavad. Hea meenutus gümnaasiumi ajast, oleks nagu uuesti rütmika tunnis osalenud. 

Ma imestasi, et painduma ma ei anna üldse enam. No ei paindu aga küll see ajapikku ka tekib. Mul on hea meel, et mul on selline tore naabrinaine, kes on valmis minuga koos trennides käima ning on ka motiveeritud kaalu langetama. 

Mind jäi häirima üks asi mida ma venitades tundsin. Nimelt vasakut külge venitades andis mul kõhus miskit valu ma ei saagi täpsemalt aru millega tegu oli ja miks ta mul valu tegi. Keiser oli ka pea 4 aastat tagasi võib-olla on sellest, sest ega ma väga miskit eriti aktiivset teinud ei ole need 4 aastat.Ehk läheb ajapikku paremaks ja midagi väga hullu selles ei ole.

Mind üllatas ka see, et terve trenni aja mu jalad ei valutanud. Tavaliselt olen ma pidanud erinevaid harjutusi katkestama just seetõttu, et jalgades on tohutu surve ning tunne, et viskas kohe pikali ja tõstaks jalad õhku. 

 

Ilu- ja jõunumbritest ei oskagi ma hetkel kirjutada, sest meil kaal paneb korralikult segast ja mõõdulindi on jälle laps kuskile ära tõstnud. Aga eks kilo on kindlasti läinud selles ma ei kahtlegi . Tegelikult on seda näost juba näha. Tunne on hea ja üldse on kuidagi hea olla ja energiat rohkem. Uni võiks ainult parem olla.Varsti saab kuuaega täis , siis luban, et ostan uue kaalu ja lindi tõstan ka ilusti kuskile ära .