Teate seda tunnet, kui mōnes mitte nii fäänsis toitlustusasutuses slatit tellides hoiad hinge kinni, et mis sealt tuleb ja siis kui tuleb, siis tuleb kausitäis seda kōige mōtetumat ja kuivemat Hiina kapsast. Üldiselt mul on kahju inimestest kes väidavad, et nad salatit ei söö vōi midagi muud seesugust. Ma olen enam kui veendunud, et nad on kohanud oma elus just seda hiinakapsavärki ja peavad seda ainumaks salatiks maailmas. Väkk. Aga sellest ma ei tahtnud rääkida. Vaid…

Täna tegin endajaoks eluimelise avastuse seoses selle helerohelise käharpeaga. Nimelt oli üks säärane isend mulle külmkappi sattunud ja hakkas juba kustuma. Kuna muud rohelist salativärki kodus hetkel polnud, pidin midagi temaga tegema. Niisiis wokkisin ta kiirelt sibula ja tilgakese oliiviōliga läbi, lisasin soola ja chillipipart ja ohohoo, teate kui maitsev. See on nagu kapsarull, aga seda on palju ja ilma selle tüütu sisu ja rullimiseta ja mis peamine liigsete kalotiteta. Sōin seda siis tatra ja kodujuustuga, käputäie seente ja tomatitega. Oli see vaat vinge avastus. Ma usun et pool, kui mitte kolmveerand Eestit kasutab Hiina kapsast valesti 🙂

Tegelikult tuleb mulle veel meelde paar seika Hiina kapsaga. Nimelt mitte ammu aega tagasi proovisin ma ise kodus Kimchit teha (Korea köögist pärit vürtsikas fermenteeritud kapsas). Oh oli see vast lōbus ettevōtmine, siis oli neid kapsaid mul isegi kaks kui mitte kolm ja nad olid ikka need suured isendid. Retsept näeb ette kōikide kapsalehtede lahti harutamist ja soolamist ja masseerimist ja ma ei mäleta mille tegemist veel. Ühesōnaga oli terev köök mul mingil hetkel kapsast täis ja järgmisel olid alles vaid mōned purgid vürtsikat värki. Hea, et see meelde tuli, sest see tegemine tasuks uuesti ettevōtta, sest see on nii nii hea ikka. Mu viimane Kimchilōpp leidis aga kahjuks oma ōnnetu lōpu ämma käeläbi, kes arvas, et see salat vm on juba hapuks läinud ja süüa ei sünni. Kes teab, vōibolla ei kōlvanudki enam 😂🙈.

Aga muidu mul läheb hästi ja kaal isegi kukub.