Väike näide sellest, et osa lilli kasvab ise, teiste kasvatamiseks peab vaeva nägema, eriti, kui pinnas ebasoodne on. Sillad, sinililled ja ülased kasvavad aias ilma mingi kõrvalise abita, tulp aga tahab, et sa tema nimel vaeva näeksid, tillidest, kurkidest, marjapõõsastest rääkimata. 15 tonni mulda läks nagu mutiauku nädalavahetusega, see-eest on  kiviklibu asemel jälle pisut muru juurde külvatud ning Vanamõisa laadalt toodud ploomipuu ja marjapõõsad maha istutatud.

                                                                                 * * *

Eks eluga ole samamoodi, mõnel on ta niisamagi lill, teine peab vaeva nägema, kolmas aga lepib kiviklibuga...

                                                                                 * * *

Ma olen vahepeal nii palju uusi retsepte proovinud, et ise ka ei usu! Aga kõik tänu teile. Eks ma ole uudishimulik ja tahan teada, kuidas teie toidud maitsevad. Igal juhul pole ma viimasel ajal eriti oma vanu lemmikuid teinud, vaid ikka uusi otsinud.

Ühes blogis rääkis Ennike, et keetis pojale piimasuppi ja mul tuli selline pidurdamatu piimasupi isu, et ma pidin seda saama. Ma pole aastaid seda keetnud, vanasti keetsin seda ainult endale ja pojale, sest teistele ei maitsenud. Esimesena katsetasin okroška retseptist. Praemuna vabavaraga + piimasupp. Aga suppi sai vähe ja makarone pidi lausa luubiga otsima. Siis võtsin variandi, mida just ei soovitata, aga no nii isu oli cheeky. Pool piima ja pool röstitud kikerherneid (makarone). Ikka jäi makarone väheks ja kolmas katse päädis lõpuks eduga. 1/3 piim + 2/3 röstitud kikerherned. Täistera spagetid tükeldasin ja keetsin väheses vees pehmemaks, siis lisasin piima. Imehea yes ja kindlasti läheb kordamisele. Lapselapsed kuulsid, kui rääkisin tütrele piimasupist ja palusid ka, neile maitseb, aga ema kodus ei tee (selge see, ise ju ei söö!). Härra arvas, et proovib ka. Nendele tegin täispiimaga ja valgete nuudlitega ja kõik palusid teise kausitäie juurde. Aga et ma ei osanud kogust arvestada ja seda jäi ikkagi veidi üle, siis sõin selle ülejäägi õhtuse patupäeva raames ära ja pean ütlema, et polnud see minu supp sugugi halvem!

Nagu lubatud, proovisi Maarika "ürdise hirsi" retsepti järgi tavalist hommikuputru juustuga (merevaiguga). Raudselt üks lemmikhommikusüük juures!

Tore on, et uusi retsepte ikka katsetan, selle käigus avastasin, et kaerakliisid saab nüüd helvestega asendada. Minu teada, enne küll ei saanud. Ammu juba? Nüüd saan juustust kaerahelbeputru teha!

Supiralli raames keetsin peedi-bataadi püreesuppi. Kuigi kasutasin bataati üsna kahtlevalt, maitses supp mulle väga.

                                                   

Ülejäänud bataadist tegin peedi-bataadi hakklihapada ja seda ma pigem ei kordaks. Ja teine toit, mis mulle ei maitsenud, oli lillkapsa-läätsesupp. Esiteks ei leidnud ma retseptist toorjuustu ja lisasin ise sulatatud juustu (umbes Heikki blogis mainitud koguse). Teiseks, Heikki ilusa valge supi kõrval tuli mul ikka suht inetu plöga. Härra palus ka rohkem mitte teha. Siin nad kenasti koos mul, pool ja pool.

                                                  

Aga lõpetaks ikkagi maitsva toiduga. Omlett kikerhernestega. Esimene kord jätsin herned terveks, teine kord purustasin (eksperimendi mõttes ikka). Tervetega oli parem.

Arvate, et see on kõik? Kaugeltki mitte, lihtsalt aeg sai tänaseks otsa. Jätkan esimesel võimalusel.

Suvise kevade jätku seniks!