Minu puhul on võtmesõnaks "iga jumala päev" ja lisaks veel "elu lõpuni". Muidu juhtub küll "change", aga vastassuunas. Alles oli ju probleem, et langetamine läks liiale ja võtsin nõuks säilitama hakata. Algul  -20%, siis -10 ja kui alguses tundusid mõne toidu kogused ulmelised, siis praegu ei ole mingi probleem 4 korda pävas täiskogus nahka pista. Tundsin ennast hästi ja eriti tihti Sõber Kaalu ei tülitanud.  Kõht oli täis ja meel oli hea. Täpselt niikaua kuni eile lõi kaalul ette numbri 66,6! Siis enam nii hea meel ei olnudki. Olen kordi kaalu langetanud ja tean, millega see lõpeb, kui esimese paari kilo peale ei reageeri . Sellepärast siis alates eilsest õhtusöögist olen jälle "langetaja" sihiga 63 kilo, mida lubatakse 13. juuniks. Ja jälle saab vähe süüa crying. Mina annan endale veel pisut reservaega ja plaanin, et jaanipäevaks näitab kaal jälle ilusamat numbrit. Pole mõtet kõike haiguse kraesse veeretada või püüda end rahustada sellega, et ajutise kaalutõusu tõi järsk pingelangus. Või vaadata peeglist, et pole ju väga vigagi... (praegu veel tõesti ei ole). Ega lohutada end Maire postitatud pildiga FB-s (kuigi muidugi on see tõsi)...

 Maikuus võtan omale plaani täpselt samad punktid, mis aprillis, sest osad jäid ju täitmata ja osasid on vaja jätkata. Muide, aprilli kuluaruande lõpetasin eile ära. Tulemus oli isegi väga üllatav. See, et kulud olid tunduvalt suuremad, kui tulud, oli niigi selge. Kõik see kolimine ja uue maja elamiskõlblikuks seadmine võtab ikka hullult palju raha. Üllatav oli aga see, et toidu peale kulus vähem raha, kui ma arvanud olin. Ja ka see, et toiduainetest on kõige rohkem kulunud liha ostmiseks. Ise arvasin, et "võidab" lahter "piimatooted+munad". Aga ühe kuu järgi on raske otsustada. Nii et paar kuud kindlasti veel. Aga kui juhtusin FB-s lugema arutelu, et kui vähe kulub seal inimestel toidu peale surprise, siis panid need numbrid kukalt kratsima. Tundub, et meie Härraga oleme kas mõttetud laristajad või ikka meeletud õgardid wink.

Ja muidugi suured tänud Semsemile ja Carmenile. Tänu teie postitustele ja tublidele kaasarääkijatele sain teada, et ma pean kiiremas korras selle pulsitsooni teema käsile võtma. Ma olin ikka no niiiiii valesti asja mõistnud, et häbi tunnistadagiblush. Kogun julgust ja luban järgmises postituses kõhutäie nalja ja naeru lolli moori ülecheeky. (Ei ole patutoit, puha vabavara).

Tundub, et keegi on kevade üles leidnud ja meile kohale vedanud. Hoiame siis teda kinni, et ta jälle jalga ei laseks, nii nagu juhtus laupäeval, kui minu lapselaps teatas, et kui nii edasi kestab, siis peab varsti kuuseehted ja päkapikusussid välja otsima.