Aprilli kokkuvõttest siis jutt. Varsti juba mai läbi, mina ei saa veel aprilli sabast üle...

                                                                 * * *

Salateid (8) on palju proovimata. Probleem on selles, et puuviljasalat on hea, aga minu jaoks on see magustoit. Igasugu lihalise või juustu ja puuvilja segamine ühte kaussi... (kuidas nüüd ilusamini öelda?)... on mu meelest toidu solkimine. Juustu ma jumaldan, aga tavalist, kõva juustu. Merevaiku ka. Igasugu fetad, hallitusjuustud, kitsejuust jms. mulle ei maitse. Mitte nii, et vot, põhimõtteliselt ei söö, proovin ikka aeg-ajalt, aga kui ikka ei maitse, siis rohkem selliste komponentiga naljalt salatit ei tee. Ainus, mis kaheksast meeldis, oli kana-avokaado salat.

Võileibadest (5) oli päris hea graaviforell galetiga. Proovisin originaalis galetiga ka, aga sepikuga on tunduvalt parem. Et ostsin terve forelli, siis proovisin mitut toitu, aga punase kala valikutes jääksin endiselt pigem lõhe juurde. Lihtsalt tahtsin mitut retsepti katsetada. Aga kui nüüd rääkida heast leivalise ja kala (singi) proportsioonist, siis selles konkreetses retseptis on vähe leiba, singivõileivas aga liiga palju. Pool siit ja pool sealt ja ongi normaalne võiku.

                                                                  * * *

Arvestasin huvi pärast märtsi ja aprilli keskmise kaalu. Igapäevaselt ma ei kaalu, umbes 20 numbrit oli kummaski kuus kirjas. Märtsis sain 66,6 ja aprillis 66,0. Mina olen rahul. Üldse olen viimasel ajal kuidagi väga rahulikult seda kaalunumbrit võtnud. Ja toitumist ka. Ma ei ole enam sugugi kümne küünega kavas kinni. Nädalavehetusel teen küll päris palju toitu täpselt kaalutud ainetega valmis. Nii on kujunenud, et teen suure poti suppi, mille jagan meile poole portsu kaupa purkidesse. Siis saab neljal päeval suppi süüa. Midagi saab grilli peal tehtud, ülejäänu teen praegu veel puupliidil. Nädela sees hommikuti on ka enamasti kõik kaalutud, aga juba reedene õhtusöök on fitlapiteemaline improvisatsioon sellest, mida külmkapis leidub ja nädalavahetuse õhtused toidud saavad söödud "kaaluta olekus". Möödunud pühapäev oli aga üle hulga aja täiesti kavast väljas päev. Ellu jäin, mida oligi tarvis (iseendale) tõestada.

                                                                   * * *

Kõik sai alguse väimehe sünnipäeva pisikesel istumisel. Tütre tehtud tort oli imeline nagu alati. Kui mul päris kobe tükike söödud oli ja ma seda ülivõrdes kiidusõnadega kiitsin, ütles tütar, et ta isegi piinapingil ei tunnistaks, mitu kalorit ma praegu omale sisse sõin, sest siis ma enam sugugi nii rõõmsa näoga ei oleks. See oli nagu ämber külma vett. Kas asi on tõesti nii hull? Homseid mälestusi saame luua ja valida ainult täna. Kas sellisena peangi kõigile meelde jääma? Sõnad tulid ise huultele, enne, kui ma jõudsin mõtte lõpuni mõeldagi. Ütlesin, et olen jõudnud endaga rahu sõlmida ja fitlap on küll endiselt minu elu osa, mitte aga enam käskija-keelaja. Seda hakati siis testima. Kord tulid jäätisega külla, teinekord tõid kooki, kui lastele järgi tulid. Härra sattus ka hoogu. Ikka šokoaad ja jäätis... Ja ma olen kõike mõistlikkuse piires ka söönud. No ei saa ju oma sõnast taganeda! Ei saa? Tegelikult ei tahagi! Olen hakanud seda mõtet omale kui mantrat kordama. Kui alguses süümekad ikka kimbutasid, siis praegu tunnen end väga hästi, kuidagi vabalt ja kergelt. No vähemalt seni, kuni kaal tõusma ei hakka ;-)

                                                                  * * *

Tõesti loodan, et enne maikuu kokkuvõtet jõuan ka millesti muust kui toidust kirjutada. No vähemalt minu pildid ei ole toidust.

 

Ülemisel pildil poest kalli raha eest ostetud ja potti istutatud vennikesed, alumisel aia viimased ja peaagu esimesed õitsejad, metsikud kamraadid. 

Kas keegi veel explorerit kasutab? Pilti seal küll panna ei saanud. Pidin kolima chrome-i.

Lilli ja päikest!