Mul oli reedel isegi mustand alustatud teemal, et minu kauged eellased on kindlasti olnud karud. Ei jõudnudki lõpetada. Suur oli mu üllatus, kui avastasin Maire blogi, kus olid täpselt minu mõtted kirjas! Unise ja uimase, poolärkvel ja poolmagavana loivan ringi, pea mõtteist tühi. No mitte päris tühi, üks mõte ikka on, et saaks rutem magama...

 

 

Keha on ka vist otsustanud, et kui varsti on talveunne minek, siis tuleb rasva koguma hakata. Minu ilusast 66-st sai vaikselt 67, siis 68 ja täna nägin veel koledamat numbrit, 69,2!

Eelmises blogis loetlesin oma pattusid. Tookord sain neid neli. Tegelikult, kõige suurem jama on ilmselgelt liikumine. Õigemini, selle puudumine. Kui tublid räägivad siin kümnest tuhandest sammust ja üle selle, siis minul ei tule vist tuhandetki täis. Kui suvel transpordiga liiklesin, siis sai hulk kilomeetreid päevas läbitud... Nüüd aga sõidab proua hommikul liftiga alla, istub juba sooja autosse ja väljub täpselt töö ukse ees. Õhtul teisipidi tagasi. Ja ega mul töölgi teab kui palju liikumist ei ole. Oma trenni teen küll igal tööpäeva hommikul, aga seda on ilmselgelt vähe. Ja kogu aeg lükkan edasi seda päeva, kui midagi muuta kavatsen. Algul oli, et kui linna kolime ja nüüd, et kui enam suvekodus nädalavahetustel ei käi...

Aga eile äkki otsustasin, et aitab küll! Kuidas nii äkki? Mul tuli eile meelde, kui paha tunne on, kui oled midagi planeerinud  ja see jääb mingil põhjusel tegemata. Mul oli nimelt kindel plaan lehed kokku riisuda. Tuult trotsides asusin tööle. Nojah, olen küll "loll, aga järjekindel" - tüüpi inimene, no aga siiski mitte päris kilplane. Emakese Looduse vastu ei saa. Ta muide, otsustas minuga mängida ka veel, lasi mul ühe korraliku kuhja kokku kraapida ja siis lennutas äge tuuleiil selle rõõmsalt laiali... Igal juhul pidin lõpuks alla andma. Hing jäi aga kripeldama, et töö tegemata. Ja siis taipasin, et selleks, et ennast "üles raputada", on vaja lihtsalt koostada omale kindel plaan. Niipalju ma ennast tunnen, et tean, kui plaan on olemas ja veel siin kirja pandud, ei luba ma endale selle rikkumist. Nii et homme alustan jälle kaalu ja mõõtude sisestmisega ning püüan jõuda ka oma plaani must valgel siia kirja panna, et mingit taganemisteed ei oleks. Ja et mitte lükata kõiki tänasida toimetusi homse varna, läksin täna lifti kasutamise asemel jala trepist alla ja ütlesin Härrale, et ärgu mulle õhtul järgi tulgu. Lähen pool teed bussiga ja teise poole jala. Ja spordisaalis leppisin homseks tutvumise kokku.

Nii et homseni!