Veendusin taas kord, et talun hästi pingeid, aga pingelangus on minu jaoks täielik katastroof. Imelik, eks? Täna jõudis tööl lõpule nädala jagu kestnud suuremat sorti vägikaikavedu. Lihtsalt panime kaika kõrvale ja kumbki osapool läks oma teed. Hulk kaotatud aega ja rikutud närve. Ja ma olen absoluutselt läbi. Ma lükkasin nii palju asju selle probleemi pärast edasi ja nüüd, kui võiks rõõmsalt suure hooga edasi vurada, istun täiesti töövõimetuna ja tühjendan ei teagi mitmendat kohvitassi. Kasutan siis aega kasulikult ja jätkan oma dieedijuttu.

...Kuskil 33-34-aastasena pidasin normaalkaaluks 67-68 kilo. 168 cm-se kasvuga, laiaõlgse ja suure kondiga naisterahva kohta oligi see täitsa OK. Lapsed olid juba selles eas, et said oma minekute-tulekutega ise kenasti hakkama, töökoht oli kodu lähedal, mööda poode ei olnud ka enam vaja lõpmatult traavida, et midagistki toidulauale saaks. Autogi oli selleks ajaks juba soetatud. Siis hakkasidki vaikselt kilokesed ligi hiilima. Ikka salaja, märkamatult. Märkama hakkasin siis, kui riided kohe üldse enam selga mahtuda ei tahtnud. Muidugi ma võtsin jälle igasugu asju ette. Hakkasin õhtuti rattaga sõitma ja varsti leidsin 100 põhjust, miks ma seda enam teha ei saa. Siis otsustasin hommikujooksuga alustada. Varateismelised lapsed ka kohe koos minuga. Nemad tüdinesid kiiremini, sest tuli välja, et endine kõva sporditüdruk veab peale esimest 10 minutit vaevalt jalgu järgi, aga nemad tahtsid emmega joosta ;-) Mina ikka paar nädalakest veel vedasin jalgu, veremaitse suus ja hing paelaga kaelas. Siis sai villand. Keegi kuskil rääkis imedieedist. Just seda ongi ju vaja! Aga...

Ma usun, et teate seda omastki käest, kuidas dieet algab homme, esmaspäeval, uuest kuust... Selle edasilükkamisega olin suutnud ennast juba 79-kiloseks nuumata. Ja kes teab, kui palju ma veel "kasvanud" oleksin, kui minu tolleagne sõbranna poleks otsustanud pöörduda oma kaaluprobleemiga proua Grossmani poole (vist kõlas see nimi nii). Kõik kohad olid siis tema reklaame täis, et sim-salabim imejutuga vabastab tema inimesi küll ülekaalust, küll kõiksugu sõltuvustest. Minul posijatesse usku ei olnud, aga sõbranna oli suuremat sorti soolapuhujate fänn, igasugu ennustajad, kaardipanijad, selgeltnägijad... Samas, minu tuttava tuttav oli küll sellesamuse proua käe all paarkümmend kilo alla saanud, aga küsimusele, kuidas see käis, selget vastust ma ei saanud. Selge see, et taheti saladust hoida, teenustasu oli ju toona enamgi kui minu kuupalk. Tahad teada, maksa! Sõbrannal oli turjal pisut üle 90 kilo ja tema tahtis kangesti minna, aga oh häda! kõik säästud olid läinud juba teiste susser-vusserdajate taskutesse. Mina olin nõus talle laenama, tingimusel, et ta räägib mulle täpselt, mis seal toimub. Seda prouat ta tegelikult oma 5-6 visiidi ajal kordagi ei kohanud, mingi onu sidus talle ümber käe "võlupaela", andis "imejõuga" taimeteed ja saatis tunniks ajaks vaatama videot, kus tädi (ilmselt eelpool nimetatud proua) jutustas mesimagusal uinutaval häälel, kuidas nad on nüüd omavahel universumis selle paelaga seotud ja kuidas varsti saab sõbrannast sale piiga. Lõpetuseks andis onu kaasa prinditud toitumiskava ja luges sõnad peale, et kui ta midagi muud sööma peaks, siis hakkab paelaga käsi kohe valutama :-O . Kaalulangetust lubati üsna realistlikult 1-2 kilo nädalas. Võtsin siis minagi selle kava ette. Hommikusöögiks lahja liha/kala+tomat, kurk, paprika. Lõunaks puljong+tomat, kurk, paprika ja väike jogurt. Õhtusöök puuviljad ja enne magamist 5 musta ploomi ja klaas petti. Gramme ma enam ei mäleta, aga ilmselgelt oli kaloridefitsiit ikka väga suur. Edasi läks asi nii, et tema käis oma visiitidel, mina aga võtsin kaalust alla. Loogiline, et tema ei võtnud, tema ju lootis võlujõule, mina aga oma tahtejõule. Viie nädala pärast kaalusin 67 kilo ja olin asjaga vägagi rahul. Sõbranna aga arvas, et tema sai saladuse reetmise eest karistada ja sellepärast võttiski hoopis paar kilo juurde. Huvitav, miks mina SUURE SALADUSE varguse eest karistust ei saanud? Ah jaa, ma ei olnud ju võlupaelaga seotud... Mingit saladust ju tegelikult ei olnud, inimesed maksid hullu raha tavalise toitumiskava eest ja tema lihtsalt ajas endiselt näost pekileiba ja moosisaia sisse, sest käsi ei hakanudki valutama ;-) . Eks meil oli ikka ütlemist ka sellepärast, aga õnneks (kui nii võib öelda) sattus ta varsti õnnetu armastuse küüsi, kaotas söögiisu ja pekk sulas puusalt nagu sulavõi...

No nüüd ma olen küll hoogu sattunud. Tundub, et vana loo meeldetuletamine on mind kuidagimoodi turgutanud (või oli see kohv?) ja ma jõuan enne Härra tulekut isegi veel väikse töökese ära teha.

Aga lugu pole veel läbi...

Päikest!