Kiire on. No kellele see üllatuseks on? Ehk ainult nendele, kes söövad poest ostetud valmistoitu ja ei tee trenni, aga selliseid meie hulgas ju ei ole smiley !

                                                     

Selliseid sõpru mul õnneks ei ole. Tegelikult ei olegi mul üldse sõpru, aga see ei ole selle postituse teema. Olen kaks trenni vahele jätnud ja sellepärast on alati väga paha tunne, aga lapselapsed on palju tähtsamad, kui trenn! Ei küsi haigused ja muud mured, millal oleks vanaemal trennivaba päev, et ennast just sinna sättida. Meil on nii, et kui SOS olukord on, siis aitan mina, kui on pikemaks ajaks abi vaja, siis tuleb teine vanaema. Tema on pensionär, aga elab kaugel. Igal juhul vanaema kiirustab appi.

                                                     

Tegin vist karuteene ka vanematele. Väiksem oli just kukerpallitamise ära õppinud ja eks vanaema lõi kaasa. Ise ka üllatusin, et nii kenasti hakkama sain. Piigadele meeldis see igal juhul väga. Väiksem kiitis, et nii nunnu (see on tal praegu lemmiksõna peale "äge" ja "vaffa" ), vanem aga arvas, et nüüd peavad emme ja issi ka kukerpallitama hakkama cheeky. Ei usu, et nad sellest vaimustuses olid!

                                                                  

Aga loomulikult nendel päevadel, kui trenni minna ei saanud, tõusin hommikul varem ja tegin kodus võimlemist. Muidugi neid kahte asja ei anna võrrelda, aga ikka parem, kui mitte midagi. Seda tean ma kindlalt, et kui ma hommikul ära ei tee, siis õhtul jääbki tegemata. Plangu teen ka alati hommikul. Ja no müts maha meie superplangutajate ees yes ! Uskumatud numbrid ju! Ma ei usu, et mina palju kaugemale suudan minna, aga seekord ei saa vanuse taha ka pugeda...

                                                     

Esmaspäeval sai ringtreeningus uus glute bridge variant ära proovitud. Ikka seadmel, aga kangi asemel kummilint. Arvate, et see on ju kergem? Tühjagi! Üks jalg oli õhus ja muudkui surusime puusa üles. Eile kuulsin, et nii mõnelgi oli pärast siit-sealt lihas valus olnud. Aga eile oli jälle Liina trenn. Seekord üllatas ta meid bosuga. Kükid, jalatõsted, aga ka nii mõnigi plangu harjutus bosul. Minul oli see esmakordne kokkupuude selle riistapuuga ja ma polnud ainus, kel vahepeal tasakaal kaduma kippus.

Aga peale trenni oli eile hetk, kus ma täiega kadestasin teid, meie armsad jooksjad. Mul nimelt on päris pikk maa spordiklubist bussipeatusse. Haabersti ristmiku ümberehitus on selle mineku veel pikemaks, pimedaks ja poriseks teinud. Kui muidu sai 15-16 minutiga kenasti kohale, siis nüüd pean ikka üle 20 minuti varuma ja väga koleda ilmaga olen hoopis mõned peatused bussiga sõitnud. Eile tuli ka päris tihedat vihma, kindad olin hommikul autosse jätnud ja otsustasin bussi kasuks. Aga õigel ajal buss ei tulnud, ka mitte 1, 2 ega 3 minuti pärast... Kuue minuti pärast sain aru, et kui ma nüüd jooksma ei hakka, siis jään oma bussist maha ja järgmine on pooleteise tunni pärast. Usun, et see võis olla päris halenaljakas vaatepilt, kott kippus ka veel kogu aeg õla pealt libisema. Minu õnneks oli tee pime ja peaaegu inimtühi. Kohale ma jõudsin isegi üks minut varem, aga hing oli küll paelaga kaelas ja kogu tee mõtlesin vaid, et oleks ma ometi parem jooksja! Muide, too buss ei tulnudki angry, hea, et ootama ei jäänud!

                                                      

No ja jälle ei jõudnud ma tegelikult mitte midagi plaanitust kirja panna. Tegelikult tahtsin ju kirjutada täiesti unikaalsel teemal, trennist ja toidust...

Järgmise korrani siis!