Ei tea, kas hakkan vanaks jääma? Tegin täna oma planku ja mõtlesin, et kas aeg peaks olema 7:00 või 7:10? No ei mäletanud! Tegin 7:00 ja mõtlesin, et kui vaja, siis tõstan homme aega. Tuli välja, et eelmisel nädalal olin niigi 2 korda 10 sekundit lisanud, ju oli siis ka meelest läinud, et mida ja kui palju sad. Kas peaks nüüd ruttu mingeid ristsõnu lahendama hakkama mälu treenimiseks???

Teine asi veel, mille kohta Härra ütleb, et see tuleb vist vanusega. See on arusaam, et linnast ärakolimine oli ainuõige otsus. Enne olin ikka absoluutselt kindel, et maal võiks elada ainult suvel. Ma ise ka ei usu seda, et ma niimoodi naudin seda valget vaikust ümberringi. Ja linnud. Juuli siin korra juba puudutas teemat, et linnukesi on palju söömas hakanud käima. Lindude toitmise osas on ka mu arvamus muutunud. Kunagi, kui elasin 9-kordse maja teisel korrusel, siis täiega vihkasin neid naabreid, kes aknast lindusid toitsid. Sest pool toidust ja suur osa lindude "tänumärke" märgistas minu aknaid, aknalaudu ja rõdu. See oli selline võimetu viha, sest jutt ei aidanud, linnukesed (kajakad, varesed ja tuvid) olevat ju näljased. Vihale ajasid ka mammakesed, kes oma lastele saia pihku pistsid, et veelindusid toita... Siis olin kindel, et mina ei toida iial ühtegi lindu. Miks peaksin? Ja nüüd? Puhkepäeva hommikul käsutan Härra peaaegu et otse voodist linnumajja toitu viima, sest juba need näljased ootavad ja otsivad. Ja tõepoolest, kui enne olid vaid tihased, siis nüüd külma ja lumega on nii palju erinevaid lindusid! Ma võiksin tunde jälgida, kes keda kardab ja millised kombed neil on. Ja siis uurin internetist, et mis linnud need üldse on. Ma pole selliseid enne näinudki, linnunimedest ma üldse ei räägigi... Väiksemale tüdrukule meeldib ka, istub tükk aega aknalaual ja mängib näpukestega kaasa "linnukene toks-toks-toks, kõht täis, koju-viu!". Vanem ei viitsi, korra vaatab ja siis juba tahab midagi muud teha. Terase tähelepaneku tegi küll 4-aastase kohta. Et pasknäär peaks hoopis Eesti rahvuslind olema.

Aga ühel õhtul jälgisin varast. Mul oli terve pakk cibattat seisma jäänud, ma tükeldasin selle ära ja viisin õhtupoole linnumajja. Et hommikul mureta. Maas oli värske lumi ja mingi hetk avastasin, et naljakas jutt on lume sees. Vaatasin ja mõtlesin ning äkki nägin hiirt. Ta ronis linnumajja, haaras tüki toitu ja kimas meie auto alla. Kui ta juba paar tundi oli niimoodi siblinud, käis Härra isegi uurimas, ega ta autosse pole pesa teinud, aga ei, ta lidus kibuvitsa põõsa alla. See teekond oli umbes 50 meetrit ja hiir on ju nii väike! Aga vot on püsivust! Kõik tassis ära, hommikuks oli toidulaud tühi. Hiljem ei ole ma enam seda jutti enam näinud. Huvitav, kas sõi ennast lõhki?

Eile keetsin Maarika soovitatud kapsasuppi. Väikeste asendustega, aga puhtalt vabavarast. Miks ma küll enne sellise mõtte peale pole tulnud?! Nii hea!

Uurin vahel teie albumeid ja imestan, et tegelikult on ju nii palju erinevaid toitusid. No miks ometi ma aina samasid retsepte kasutan? Võtsingi uue retsepti. Tegin praetud maksa kikerherneste ja juurviljavokiga. Maitsev küll, aga kuivavõitu oli ja vähe sai. Õnneks aitas lillkapsariis (jällegi aitäh Maarikale), mille olin just igaks juhuks valmis teinud. Pigem kasutaks ikka oma lemmikut, maksahautise retsepti. Ilmselt sellepärast ongi kõigil välja kujunenud mingid kindlad retseptid, mida siis vastavalt soovile ja olemasolevatele toiduainetele igaüks omale suupäraseks tuunib. Siiski mul on siin tegelikult juba terve pikk nimekiri retseptidest, mida proovida tahaks. Ja viimasel ajal ongi nii, et tahaks seda ja teist ja kolmandat ja siis teen kogu selle värgetali nii keeruliseks omale, et näiteks eile lõpetasin alles kell seitse õhtul köögitoimkonna. No oli mul seda siis vaja?! Muidugi, nüüd on hulk aega hooleta, aga oleks saanud ju ka kergemalt...

Ilusat uut talvist nädalat! Suusatage, kes oskab!