Päris põnevaks on siin blogimaastikul läinud wink. Kutsusin Fitlapi rahva ka siia diskuteerima. Ise tahtsin üleeile kirjutada, aga siis oli mingi tehniline probleem ja hiljem ei olnud mul enam aega. Tahtsin rääkida kolmest heast uudisest, millel olid nagu tavaliselt pisikesed agad sabas. Et tänaseks polegi uudised enam nii väga uudsed, siis on agade tasakaal ka muutunud.

                                                                           * * * 1 * * *

Ma sain haigusest jagu! Tõepoolest, esmaspäeva õhtu ja terve teisipäev rahu ja ravi ning Suure Nohu Lipukandja sai maha notitud. Et kus siin agatamiseks põhjus on? Üleeile oli selleks kartus, et äkki teeb ta järsu tagasipöörderünnaku, aga ei, seekord alistus ja kadus pea lontis. Siiski suudan ma ka kurvema poole välja tuua. Esmapäeva õhtul oli ringtreening asendustreeneriga (sellega, keda Akela Kompuks kutsub), olin seda kaks nädalat oodanud ja nüüd siis crying... Tervis on ju muidugi tähtsam, aga... Pealegi kuulsin eile trennikaaslaste käest, et oli supertrenn olnud!

                                                                            * * * 2 * * *

See süllekukkunud bloginduse kolmas koht. Esiteks aitäh muidugi kõigile, kes sellele kaasa aitasid! Arusaamatu on muidugi, kuidas see võimalik on. Kas keegi jagas minu postitusi? Viis postitust ja 5441surprise lugemist. Võimatu! Samas, ega võitjalgi palju postitusi polnud, kaheksa. See selleks, "aga" on hoopis selles, et kui mu postitusi pooltki nii palju loetakse, siis peab ikka enne kirjutamist kõvasti ajusid ragistama ja mõtteid filtreerima, et välja sõeluda, mida sobib kirjutada, mida mitte. Siiani olen ma ikka kirjutanud teadmisega, et blogi teel suhtlen nii umbes kümnekonna kaasteelisega. Äkki peaks hoopis suu kinni pidama? Nagu ma üldiselt tavaelus teen. Mida vähem räägid, seda parem. Ainult siis, kui väga on vaja.

                                                                             * * * 3 * * *

Mu kaal on peale 10% lisamist vaikselt, aga kindlalt allapoole liikuma hakanud. 10 päevaga on sulanud poolteist kilo! Mul on ennegi ju nii olnud, et langeb-langeb, siis aga hopsti! paar kilo tagasi karanud. Praegu on aga langus pidev. Ja seda vaatamata trennide vähesusele ja kahele patutoidukorrale eelmisel nädalal. Vaid ühel päeval kümnest oli tõus 300 gr. Agaks on ainult hirm, et aga äkki... Ja teate, ma kohe tunnen ja näen seda muutust! Arvate, et luulud? Võib-olla, aga see soovunelm, see "hea enesetunde kaal" (Carmen) ja "õhuke tunne" (Maire) on nii lähedal! 

                                                                                   * * *

Olen ka uusi retsepte proovinud. Kavas on nad ammu, aga mina polnud enne teinud. Kui ma eelmisel nädalal lapsi hoidsin, oli neile lõunaks jäetud lõhepasta. Uskumatu, millise isuga tüdrukud seda sõid. Maitsesin, no nii hea! Teadsin, et meil on lõhepasta retsept olemas. Proovisin järgi. Lisasin sinna veel küüslauguga röstitud lillkapsad ja panin retseptile punase südamekese. Võiks ka kaks panna. Kanapasta avokaadokastmega seevastu oli pettumuseks. Ammu olin tahtnud teha tuunikalasalatit avokaadoga. Seal on kaks retsepti, mis põhimõtteliselt on ühesugused. Väga hea salat, aga seda peaks küll mingi vabavaraga tuunima, et tagumised hambad ei peaks esimestelt küsima, mis pidupäev neil oli. Kana-avokaadosalat. Põgus koguste võrdlus ja kohe sai selgeks, et parem on kasutada eelpool mainitud tuunikalaga retsepti. 3 korda rohkem uba/maisi, kolmandiku võrra rohkem kana. Õuna ma salatisse niikuinii ei taha. Lemmikuks ei lisanud. Eks nendest retseptidest ole näha, millise reha peale ma jälle komistasin. No ei saa ju ühte avokaadot osta!

                                                                                   * * *

Olen nüüd lõpuks hakanud kasutama ka retseptide juures olevat märkmikku, sest lõputud märkmepaberid on hirmus tüütud. Pool teisipäeva sorteerisin ja lappasin teisi. Pooltest ei saanud arugi, viskasin niisama minema. Pooled jäävad proovimist ootama.

                                                                                   * * *

Spordijutu jätan täna vahele, sest niigi on postitus pikaks veninud, aga ühe pildi lisan küll. See hakkas mul silma peale eelmise jutujupi postitamist. Vot umbes nii ma nägin välja oma trennikaaslaste taustal.

                                        

Lillepildid on selleks aastaks otsas. Kui just lumi ära ei sula ja miski veel aias õide ei puhke. Aga elu on sellegipoolest lill, eriti peale trenni või reedel peale lõunat.

                 

Ilusat nädalavahetust!