Ma usun, et võin öelda, et olen nüüd tagasi. Kus ma olin? Ei, mitte soojamaareisil. Olin tumedas maailmas. Või kasutades Maire väljendit, omas mullis.

                                                    

Sukeldusin kurbusesse ja lendlesin vihapilvedel. Uppusin töösse ja tammusin masendusradadel. Ulpisin kahetsusesoos ja praadisin end enesehaletsuse kuumuses... Aga ei, koleda sõnaga "depressioon" ma seda siiski ei nimetaks. Depressioon on mul kaks korda elus olnud ja nii pimedasse metsa ma seekord õnneks ei eksinud.

Absoluutselt arusaamatu, mis minuga juhtus. Lihtsalt tundsin, et iga hetkega pinge kasvas ja kasvas, tuju oli sant, värvid kadusid, ilu tuhmus. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga isegi armas fraasike, et elu on lill, muutus vastikuks ja vastuvõetamatuks sõnakõlksuks. Ma ei jõudnud, ma ei tahtnud, ma ei suutnud. Ja mitte keegi ei mõistnud mind. Ei saanudki mõista, sest panin hommikul hea tuju maski ette ja võtsin ta alles vahetult enne magajäämist ära. Paaril korral plahvatasin, millega ehmatasin töökaaslasi, aga ma lihtsalt ei suutnud enam kuulata lolli ja mõttetut möla. Kõik muu korjasin enda sisse.

Oleksin pidanud hõiskama rõõmust, kui köök paika sai, aga mina leidsin ainult vigu ja kirusin ennast, et ma nii saamatu olin olnud ja kohe asju läbi ei mõelnud. Absoluutselt kõiges süüdistasin ennast.

Tööl otsustasin esmakordselt peo korralduse delegeerida raamatupidajale ja administraatorile. Ja mis välja tuli? Pidu ei toimunud! Jälle süüdistasin ennast.

Kodune jõulupidu. No sellest ma juba kirjutasin. Nali, et rikastel on omad kombed, kolm pliiti, kaks külmkappi, kaks mikrokat ja ei tea, mitu kombaini, oli viimane piisk karikasse. Kui lapselapsi ei oleks olnud, oleksin kohe magama ära läinud. Terve aasta olime ju kööki teinud (suvel muidugi mitte). Jah, kui oleks raha jalaga segada, oleks kuu ajaga kõik valmis olnud ja vana köök likvideeritud. Tegelikult võib-olla see köögiprojekt mu sel aastal nii tühjaks tõmbaski. Iga sent on raske tööga teenitud. Miks inimesed nii kadedad on?!

Ma ju sisestan endale umbes sellist mantrat. Miks see ei aita?! Miks ma ei muutu immuunseks?

                                                     

Uut aastat ei tahtnud üldse vastu võtta. Aga Härra suutis mind veenda, et kahekesi teleka ees oleks liiga nukker olemine ja minu tuju see kindlasti paremaks ei teeks. Sundisin end süüa tegema, aga kõik kukkus käest, miski ei õnnestunud ja siis nad tulid... Vabastavad pisarad. Ma ulgusin nii, nagu pole seda juba mitu aastat teinud. Härra tuli koju ja ei julgenud tükk aega kööki tulla, sest oli kindel, et ma olin mingeid hirmsaid uudiseid kuulnud. Kui ma aga selgitasin, et nutan, sest koogi tainas pole õige konsistentsiga ja et uuel külmkapil on väike kriimuke, siis seisis tükk aega vaikides ja lihtsalt lasi mul ulguda. No kaua sa niimoodi siis ulud?! Lõpuks tema suures karukallis hakkas mul endalgi naljakas... Koos tegime toidud valmis ja kõik õnnestus suurepäraselt. Külalised (Härra sõber perega) tulid küll planeeritust varem, aga liitusid sujuvalt viimaste ettevalmistustega ja üle hulga aja tundsin, et tahan, mitte ei pea pidu pidama.

Ja peale veel kahte pisarateraapiat hakkas kõik nagu iseenesest sujuma. Hakkasin lõpuks mõtlema ja arutlema, mitte ainult ennast süüdistama ja haletsema. Sain aru ühest olulisest asjast, minu elus peab kogu aeg eksisteerima konkreetne siht, mingi eesmärk. Parem, kui mitu korraga. Ja kui siht on saavutatud, siis see pingelangus põhjustabki meeleolumuutusi. Ma ei oska nautida saavutatud, on vaja kohe jälle uut teekonda alustada.

Nädalavahetusel tütre sünnipäevale minnes tundsin, et ma tahan ennast ilusaks teha, tundsin, et kleit istub suurepäraselt ja nägin üle hulga aja, kui ilus on õues. Mis sellest, et päikese käes tundus, et toas pole iial tolmu võetud! Jätsin südamerahus selle tolmu lisa koguma ja sõitsin patutoitu sööma.

Nii väga oleksin tahtnud ka aasta kokkuvõtte teha ja selle aasta plaanidest rääkida, aga tundub, et mu jutt on niigi piisavalt raske seedida. Samas, uskuge või mitte, kui ma lugesin siin, et nii mõnelgi teist oli ka vahepeal raskemaid aegu, siis hakkas kuidagi kergem. Ei, ei, muidugi ei rõõmustanud ma selle üle, hoopis tundsin, et ma pole ainus, keda ilma mingi põhjuseta rõõmu asemel masendus ründab. Tundsin, et ma ei ole üksi.

                                                       

Aga äkki ma jõuan veel enne hiinlaste uut aastat oma eelmise aasta kokku võtta? Püüan.

Seniks aga, kaunist talveaega teile!