Tulin õuest korvitäie kurkide ja peotäie vaarikatega ja otsustasin päeval alustatud postituse ära lõpetada...

                                                                  * * *

Täna illustreenin lillelist elu eelmise nädala lilledega.

                    

No vist on selge, millise olulise sündmusega tegu. Carmen arvas ära, minust sai ametlik ämm cheeky. Ah jah, pean lisama, et tütre pulmad olid ju ka ja need lilled on ikka noorpaari, mitte värske ämma omad smiley.  Kui minult küsiti, et kas ma närvitsesin ka, siis esimese hooga vastasin, et ei. No mida ongi närvitseda, tütar mehele pandud ja võib lõpuks hakata tõelist ämma palet näitama devil. Tegelikult, pärast 8-aastast kooselu ja aastast pulmade planeerimist polnud millegi üle vaja muretseda. Isegi ilmataadi oskasid ju noored ära moosida! Aga alles sellel nädalal sain aru, et ilmselt olin olnud ikka nagu pillikeel, sest sel nädalal on totaalne pingelangus. Ma isegi ei püüa eriti kavas püsida, mis minu puhul on ikka päris kummaline. Lihtsalt kulgen... Ei ma kaalu, ei ma vaarita... Aga söönuks oleme saanud ja elu läheb edasi. Tegelikult nädal enne pulmi pidasime veel Härra sünnipäeva (nagu alati kahel päeval, sest Härra vihkab suuri kogunemisi), nii et kohe peale puhkust sukeldusin töö, pidude ja lastehoiu virrvarri ja tunnen end nüüd lõpuks kuidagi "räsitud". Tahan tagasi igapäevast rutiini, korda ja plaanimajandust (tervitusi Carmenile). Nädalavahetusel lasen veel samas rütmis veereda, esmaspäevast pöördun aga oma normaalelusse tagasi!

Pulmad olid imelised. Kõik läks täpselt nii, nagu ühes unistuste pulmas olema peabki, kaunis ja õnnelik noorpaar, päikseline ilm, säravad noored inimesed, rõõmsad lapsed... Laulatus toimus peopaigas värskes õhus ja pidu poolavatud terrassil. Tants käis varajaste hommikutundideni ja isegi Härra tantsis rohkem kui paar kohustuslikku tantsu! Tema on nimelt selline, kelle tantsimameelitamine vajab erioskusi.

Üks asi läks siiski nihu. No ei olnud mul aimugi, et pulmafotograaf on selline nõutud mees, et muudkui pildistab ja pildistab... aga fotod saavad valmis alles detsembris sad! Algul, kui seda kuulsin, mõtlesin, et see on mingi rumal nali, ei ole ju enam seda pimikus ilmutamist-kinnitamist... Aga nii see on. Ilmslt, kui oleksin pisut edevam naine, siis oleks mu enda telefonimälu minu pilte täis, aga ma ei tulnud selle pealegi, et hakata pulmas telefoniga ringi käima, lootsin ikka profi peale. Aga midagi pole ju kadunud, jõulud varsti käes! Tegelikult, ei ole ma kunagi enne nii oma pilte näha tahtnud. Sest see, mida ma peeglis nägin, tundus absoluutselt võõras (ise norisin, et võib-olla Härra sellepärast minuga nii palju tantsibki, et täitsa võõras naine). Profimeik (elus esimest korda) ja pidulik soeng, pikk kleit ja silmatorkav maniküür... Nii mõnigi astus ligi ja ütles, et ei tundnud mind ära. Päeva nali (no suurim kompliment ju ka blush) oli see, kui üks sõbrannadest rääkis pruudile, et vaatas, et ta isa tuleb mingi noore kaunitariga (no millal jõudis uue naise sebida???), aga kus siis ema on? Ja pruut vastas, et ta ise ka ei tundnud esmapilgul oma ema ära.

Lõpetuseks lisan (lugejate tungival nõudmisel wink) kaks polaridkaameraga tehtud pilti, mis tegelikult on väga kehvad. Tehtud siis päris öösel (minul juba on jakk ja Härral juba ei ole pintsakut). Teise pildi tegi Härra ülemeelikus tujus põhjendusega, et me ise ka näeks seda, mida tavaliselt ei näe cheeky. Minu kõrval minu ainus lähedane sugulane, kellega ma suhtlen, täditütar. Minust 10 aastat noorem ja 20 kilo kergem.

                                  

Jääme siis koos detsembrit ootama...