Hei-hei! Ongi reede käes. Hea nädal oli. Loodan, et teilgi.

Kõik päevad 100% kavas, kuigi minu kaal vist ei ole sellest midagi kuulnud sad. Pendeldab ikka 66,4 ja 66,9 vahel, aga et see on tunduvalt parem, kui 70, siis ma ei kurvasta. Sel nädalal katsun siis laupäeval ja pühapäeval ka oma grilli tükikesed ära kaaluda ja jätan patutoidukorra vahele. Tahaks ju ikkagi oma graafiku joone ettenähtuga jälle kokku saada, muidu korra põrkas ja lendles taas ülesse.

Trennid tehtud. Sel nädalal õnnestus viis korda käia, eile sain päevasesse ringtreeningusse lipata. Kahe treeneri trennid on ikka väga erinevad, aga mulle meeldivad mõlemad. Muide, mul tuli meelde, et kunagi, fitlapi algusaegadel pidin end trenni sundima ( kes viitsib lugeda, siis leidsin ka ühe postituse sellel teemal https://www.fitlap.ee/blogi/kasutaja/matilda_kass/dialoog/.). Nüüd on täpselt vastupidi, ma pean trenne omale keelama hakkama, sest tahaks veel ja veel ja veel... Tegelikult midagi imelikku selles ei ole, sest parim uus olevat ammu unustatud vana. Nii ütles minu vanaema küll peoriiete kohta, kui ma tahtsin mingi peo jaoks uusi riideid saada, aga selles on iva. Olin ju koolieas hullumeelne trennifanaatik. Aastaid vaka all püsinud sõltuvus on nüüd siis taas ellu ärganud.

Teine sõltuvus oli lugemine. Ma lugesin igal pool. Peitsin end segajate eest poe taha kaubakastidesse, puu otsa, remonditavatesse majadesse, pööningutele, katustele. Katus oli kõige kindlam koht, sest sinna ei tulnud keegi naljalt segama. Mingil ajal raamatukoguhoidja isegi lasi mul jutustada, millest raamat räägib, sest talle tundus, et ma ei loe raamatuid, vaid lappan niisama, et lihtsalt tore tegevus on raamatukogus käimine. Sest liiga ruttu tahtsin uusi raamatuid saada. Ega ma kõigest loetust aru ei saanud, sest kui eakohased raamatud läbi said, sukeldusin klassikasse. Hiljem olen väga palju raamatuid üle lugenud ja mõelnud, et huvitav, mida ma tollal selle kõige kohta mõtlesin. Ja nüüd siis üle pika aja otsustasin taas raamatu kätte võtta. Nojah, kui esimestel päevadel sain piiri pidada, siis eile juba lihtsalt unustasin ennast lugema ja kui ei oleks mul täna olnud trenni 7.20, siis oleks vist veelgi lugenud. Ei-ei, mitte hularõngaga wink. Hularõngaga lugesin pool tundi ja siis maandusin tugitooli kamina ette. Ja muide, väga hea oli! Ainult käed väsivad pisut ära, sest küünarnukke peab veidi üleval hoidma. Minul on selline raskem rõngas, liiva täis topitud. Kartsin, et täna on "sangad" hellad, aga pole midagi häda. Ja teate, mul tekkis mõte! Ma ei hulatanud lugemise ajal ma hoopis lugesin hulatamise ajal. Kas nii kõlab paremini?

Päeviku pidamine on veel üks aegade hämarusest väljaujunud uus vana komme. Ostsin ju selle 3 aasta päeviku. Ilus ja armas, aga sisekujundus võiks vähe otstarbekam olla, pool lehte on ülevalt tühi ja teise poole peal siis kolme aasata read kokku pressitud. Aga pole viga, ma juba leidsin omad variandid. Ma olen ju aastaid päevikut pidanud. Kusagil kolmandast klassist alates vahelduva eduga kahekümnendate eluaastateni välja. Kõik on alles. Olen küll mõelnud, et peaks läbi lugema ja ära põletama, aga pole siiani julgenud...

No nii, mul tuleb lahe nädalavehetus vanema lapselapsega. Aga teil?

                                           

Ilusat nädalavahetust kõigile ja nautigem talve!