Täna tahan ma rääkida teile nendest salapärastest ustest, mis ma sulgesin ja avasin ning pikast ja kitsast koridorist. Ma ei ole ebausklik inimene, aga vanasõna "Ära hõiska enne õhtut" õigsust olen ma paraku kordi omal nahal tunda saanud. Nüüd, kui kõik on selja taga, jutustan teilegi, miks mu kava jälgimine lonkas vahepeal kahte jalga…

Olen inimene, kes armastab rutiini, plaanipärasust, mugavust. Umbes nagu suur kivi, mis on kusagile paigale jäänud, sügavamale vajunud ja endale sambla ümber kasvatanud . Võiks öelda, et juuredki alla ajanud. Soe, mõnus mugavustsoon, no mida veel tahta??? Ei tõmba mind ei seiklused, ei ootamatud (ka mitte rõõmsad) üllatused. Ja et kivi paigast loksutada, läheb tarvis palju aega ja kannatust, et kaevata ja uuristada, jälle uuristada ja kaevata… Kui aga kord see kivi veerema pääseb, siis kogub hirmsa hoo sisse, enne kui kusagile jälle kinni kiilub ja uut mugavustsooni enda ümber rajama hakkab.

Härra teab seda ja hakkas juba ammu vaikselt heietama, et kord müüme maha korteri ja suvekodu ning ostame maja. Algul pidasin seda naljaks. Uus korter 4 aastat tagasi valminud majas ja suvekodu, mille oleme seitsme suvega söötis prügilast kauniks aiaks muutnud, vastvalminud saun… Segane peaksin olema!Sel suvel hakkas ta aina hoogsamalt peale käima ja kui alguses sai ta mu nii kaugele, et noh, olgu...  hakkame järgmine aasta suvila müügiga pihta (võib-olla), siis mingi hetk käis raksatus ja kivi hakkas veerema… Panime hoopis korteri müüki. Sellest perioodist võiksin vist raamatu kirjutada. Kes ise on läbi elanud, teab, milline närvide mäng see on. Eriti hulluks läks asi siis, kui majad, mis tundusid meile sobivat, hakkasid kaduma, aga meie korteri potensiaalsed ostjad järjest alt ära hüppama. Mingi hetk oli isegi tunne, et jätaks kõik pooleli, aga edasi viis teadmine, et kui mitte nüüd, siis mitte kunagi. Nooremaks ei saa meist keegi ja teadagi, pensionäridele pangad laenu ei anna. Ühele kenale noorpaarile hirmsasti meie kodu meeldis ja otsustasime neile vastu tulla, tellisin ise hindaja ja lasime hindagi pisut alla. Broneerisime omale maja, maksime broneerimistasu. Ja siis otsustas "kena noorpaar" olukorda ära kasutades välja pressida, et lasku me veel hinda alla, siis nad ostavad. Silme ees läks tookord mustaks… Õnneks olid mul säilinud mõne korterisoovija kontaktandmed, kes olid helistanud siis, kui me selle juba noortele olime lubanud. Ja esimesed, kes vaatame tulid, ostsidki selle rõõmuga ära. Ainult et neil oli seda kohe vaja ja kui sulgesime selle kodu ukse, jäimegi koridori, et oodata uue ukse avanemist. Õnneks mitte kuuse alla, tütre majas saime ulualust. Väimees tegi ühe toa ehitusmaterjalidest tühjaks ja seal me siis kolm nädalat põrandal magasimegi. Ja lõpuks avaneski see teine uks, meie uue kodu uks. Aga sellest juba mõni teine kord…