Vahel lihtsalt hakkab hommikust saati viltu vedama, tasub vaid kümmekond minutit sisse magada. Kõik, absoluutselt kõik kisub siis kiiva. Kõik ajab vihale, ärritab ja mida rohkem ärritud, seda hullemaks asi muutub... Õnneks tänu Fitlapile tean ma ühte saladust.

                                                     

Tööpäev hakkas lõpule jõudma ja teadmine, et ees ootamas lemmiktrenn (justkui mul oleks mõni mittelemmikcheeky) andis jõudu ennast bussipeatusse vedada. Ja keda ma seal näen? Endisi töökaaslasi. Töötan juba üle 11 aasta teises firmas, mis aga paraku asub samas hoones. Kohtume õnneks harva. Oleks mul aega olnud, oleksin ringi pööranud ja järgmise bussiga läinud. Sest...

                                                    

Ja siis läks lahti. Issand, kas sul on midagi pahasti? Me siin ikka arutame, et kas oled äkki haigeks jäänud... Isegi härra J arvas, et ju sul on mingid mured... Nii kõhna ikka... jummel, peput pole ollagi... jne samas vaimus. Oh issand! See härra J on ligi 80-aastane vanatoi, no on ikka teema, mida arutada!

                                                    

Lihtsalt elu on näidanud, et kõige parem relv selliste vastu on rahu säilitamine (mis aga ei ole üldsegi kerge, kui sul niigi närvid püsti on). Küsisin siis viisakalt, et kas ma olin lõugade vahel hommikukohvi kõrvale või lõuna ajal. Nad korra vakatasid, üks teine buss sõitis ette, võõras kolmekümnendates meesterahvas keeras enne bussile astumist meie poole ja ütles: "No kas te siis ei näe, et neil on lihtsalt kade meel! Vaadake, millised nemad välja näevad, ilmselt on ikka väga mures ja haiged, vaesekesed!" Järgi tuli kohe ka meie buss ja et ma istun neist alati võimalikult kaugel, siis võisin nende ärritatud tooniga peetud vestluse teemat vaid aimata. Küllap olin ka täna neil närida angry. Kusjuures need kolm prouat on mitte pisut, vaid ikka üliväga ülekaalulised. Nii on, püüan küll teistele rääkida, et ärge pange lolle tähele, aga omal kees selline viha sees, et oleksin tahtnud virutada. Ja vihastab mitte see, MIDA nad räägivad, vaid see, et neil minu eluga üldse mingit pistmist on. Ma vihkan, kui minu jaoks täiesti võõrad inimesed nina minu ellu topivad!

                                                    

 Aga see meeterahva märkus rahustas mu täielikult maha. Kogu mu ärritatud meeleolu kadus ja trenni jõudes tegin kohe pilti ka. No mitte kuidagi ei saa nimetada haiglaselt kõhnaks inimest kehakaaluga 64,4 kilo ja meetrise puusaümbermõõduga frown. Ja pepu on ka täitsa omal kohalwink.

                                         

Nii et päeva lõpuks võisin siiski öelda, et elu on lill, olgu ta siis kasvõi võilill (nende puudust minu õuel ei ole)

                                                  

Ilusat nädalalõppu kõigile!