Kuidas ma seda tean? Lihtne, nad valutavad täna! Ma ei oleks osanud arvatagi, et vaid 9 trennivaba päeva niimoodi mõjuvad. Eile tegin täiesti tavalise hommikuse trenni ja tänane trenn oli valutavate lihastega ikka väga kõva pähkel. Ja Heikki kirjutas veel midagi teemal "3 trennivaba kuud"...Aga võib-olla see oleneb ka vanusest ja treenituse tasemest.

Reisilt olen tagasi ja oma kaalunumbris samuti. Kui reisijärgselt oligi kaal veidi üle 66 kilo, siis täna hommikul vaatas vastu väga kena 65,0, millest väiksemat ma polegi planeerinud. No vaadake ise.

         

Esimesl pildil kaalun 86 kg, tehtud jaanuaris. Teisel ja kolmandal pildil 65 ja 66 kg vahepeal. Tehtud 28. juulil, kui sorisin kapis ja avastasin uusi vanu riideid. Väiksemaid enam ei ole ja ei saagi olla, sest juba kuuendas klassis kaalusin 62 kilo! Härra on ka hakanud nurisema, et natuke liha võiks ikka kontide peal olla ka. Ma arvan, et nüüd on tähtis järelejäänud pekk lihasteks muuta.

Plaanisin küll puhkuse ajal otsida omale uus kava, mille järgi trenni teha, aga puhkuse viimane nädal on käes ja pole jõudnud. Esimesel nädalal magasin ja toibusin liigsest puhkuseeelsest töökoormusest, üks nädal olin vanaema, üks nädal möödus reisides. Sellel nädalal pidin aias kõvasti tööd tegema, aga mis sa teed, kui taevaluugid juba teist päeva lahti unustatud... Kellegil seal taevakantseleis tutvusi ei ole? Paluks äkki kinni panna. Sellise ilmaga on täpselt selline olemine, et "seda võiks ju teha, aga ei pea, seda peaks tegema, aga ei saa..". Lugesin, et teistelgi siin sama probleem, et süüa tahaks. Tundub, et see on ilmast. Vaatan aina kella, et millal juba järgmine toidukord tuleb. Ei, kõht ei ole tegelikult tühi, aga tahaks midagi head...

Reis oli mõnus, kuigi veendusin taas kord, et Läti on turistide suhtes suht ebasõbralik. Lihtsalt puuduvad igasugused suunaviidad! Leedus ja Eestis on aga sellega kõik korras. On olemas jah GPS ja kaart ja internet ja sellegipoolest jäi Lätis jälle (nagu ka paljudel eelnevatel kordadel) nii mõnigi sihtkoht nägemata ja raiskasime otsimisega vaid aega. Muide, ka Eestis on minu jaoks endiselt avastamata kohti. Seekord leidsime neid Ida-Virumaalt, kus olengi tegelikult väga vähe käinud.

Reisi aeg oli täiesti Fitlapivaba. Ei trenne, ei korralikku toitumist. Ostsin omale isegi tabletid, mis lubavad laktoositalumatul inimesel ka laktoosi süüa, et ei oleks mitte mingeid kitsendusi. Aga Fitlap on teinud oma töö, toiduvalikud olid tervislikud ja õgimist ei toimunud. Vaatasin teie postitatud toidupilte ja uskuge mind, kadestasin teid. Tavaliselt selliste sõitude ajal on autos hunnik pähkleid, komme, küpsist jne., et sõidu ajal midagi närida. Seekord oli mul vaid veepudel, millest aga liiga palju ei tohtinud juua, sest teate ju isegi, veel on see omadus, et ta tahab ka välja tulla ja tavaliselt siis, kui selleks sobivat kohta ei ole.

Kas teate, kuni siin ilma üle kurtsin, tundub, et keegi keeraski kraani kinni. Saan ehk kurgid ja suvikõrvitsad ära korjata.

Ah jaa, seda ka, et tänase päeva seisuga on Fitlap aidanud mul lahti saada 21 kilost ja 61,5 sentimeetrist. ELAGU FITLAP!