Ja saigi tööpäev läbi, ühtlasi ka töönädal. Täna olen nii väsinud, et ei suuda veel rõõmustadagi selle üle. Vajusin lötsaki istukile, jalad löövad tuld ja pea on paks otsas. Nagu suur lennuvõimetu lind, tiivad sorgus, toss väljas. Aga varsti tuleb Härra mulle järgi ja siis tuleb tiivad sirgu lüüa ja nagu fööniks tuhast tõusta, sest niikui ta näeb, et ma väsinud olen, kukub kohe liigse trenni üle torisema. Ja ausalt-öeldes ongi hea, et ma ei saa lubada endale vingumist, et olen väsinud (vaid siin ja õige pisut), see distsiplineerib ja sunnib end kokku võtma. Väsimus ehmatab selle peale ja paneb plehku. Näiteks kolmapäeval peale õhtust trenni jaksasin veel kolmveerandist suurest kõrvitsast kõrvitsapüreed teha, mis ei ole sugugi väike töö.

Täna oli siis kaalumise hommik. 65,5 kilo, pool kilokest jälle kergem. Tundub, et ongi nii, et mida vähem ma seda kaalu vahin ja pulsikella järgi joondun, seda kergemini allub kaal minu soovile. Aga ma pole teile ammu Härrat kiitnud. Aeglaselt, aga kindlalt on 102,2-st saanud 95,4. Ühel hommikul oli isegi 94,7! Oh jah, toriseb küll laste juures naljaga pooleks, et kõht on tühi ja kooki ei anta, aga tegelikult on ise ka väga uhke oma saavutuse üle. Minul on muidugi jama sellega, et kõik neli toidukorda tuleb ette kaaluda, sest ta on nüüd nagu väike laps, kes ise toitu külmkapist kätte ei saa. Aga no mida kõike ära ei tee kalli inimese tervise nimel!

Aga tegelikult tahtsin ma täna teemaks võtta trennid ja treenerid. Ühes Heikki postituses oli ka sellest juttu. Just treenerist oleneb, kas trenn sobib sulle või mitte. Tõepoolest, kui treener on ükskõikne nn. mugavustreener, siis minule see trenn ei sobi, samas tean, et on neid, kes just sellises trennis tahavadki käia. Siin on hea näide. Meie BodyPumpi treener läks ära ja kuulsin, kuidas pikaaegsed treeenijad omavahel arutasid, et kui x või y asendama tuleb, siis nemad lahkuvad. Aga samas on x ja y trennis saalitäied rahvast, kes väidavad, et nemad ei tuleks meie treeneri trenni, sest tema sunnib... Igaühele oma! Õnneks tuli asendajaks täiesti uus tegija ja tundub, et loodritel tema trennis kohta ei ole. Aga sundimisest. Treener peabki ergutama ja soovitama sügavamat kükki, madalamat kätekõverdust, suuremat raskust. Mina väga suureks raskusi ei aja ja pigem keskendun tehnikale. Ma ei ole enam selles eas, et tahaks omale pirakaid lihaseid, minu meelest oleks see isegi pisut kohatu. Lihtsalt heast vormist on küll.

Mina ei ole inimene, kes jõusaalis üksi trenni teeks. Tahan, et keegi jälgiks, kontrolliks, parandaks tehnikat, kui vaja. Sellest siis minu valik - ringtreening. 10 jaama, 3 ringi, minut tööd, 40 sekundit puhkust. Ja jällegi kui oleks ükskõikne treener, oleks trenn jama. Sest olgem ausad, trennis võib "käia" ja trenni võib "teha". Meie trenni pole mõtet linnukese pärast tulla. Higi lahmab isegi minusugusel, kel isegi saunas raske higistama saada. Noor särtsakas treener parandab, utsitab, kiidab... Samas püüab meenutada, et ärge vaadake teisi, ärge võrrelge. Vaadake ennast peeglist, mõelge konkreetsele lihasele, mis tööd teeb. Ja see trennijärgne väsimus on supermõnus!

                                                   

Kui keegi oleks mulle kaks aastat tagasi öelnud, et ma niimoodi seda kõike nautima hakkan, oleks ma kõva häälega ta välja naernud. Aasta tagasi poleks ma ka seda uskunud, aga ehk naer oleks olnud tagasihoidlikum, sest selleks ajaks olin juba täielikult koduste hommikuste trennide fänn...

Alles hakkas mõte jooksma, kui pean pillid kotti panema. Aga ärge lootkegi, et te mu trennijutust pääsete, juba järgmisel nädalal jätkan.

Ilusat nädalavahetust!