Toidust ja toitumisest ka natuke.

 Tuleb tuttav ette? Vahel on nii villand sellest kokkamisest, et tekib mõte, et jätaks kõik kus kuratdevil… Ja isegi mitte kokkamisest, vaid just "tagajärgede" likvideerimisest. Nõudepesumasin on ju küll olemas, aga kõik potid-pannid-karbid sinna sisse ei mahu ja kolm korda ühe päeva jooksul seda ka käima ei pane. Aga kui kõik tehtud on, köök korras ja toit karpides ja taldrikul, küll on ikka hea tunne…

 Olen lugenud siin väga palju erinevaid arvamusi, et kas pere peab sööma koos või igaüks omaette. Kas toit peab kõigil olema sama või erinev. Mulle meeldib, kui inimesd jagavad oma selleteemalisi kogemusi, muresid, isegi unistusi, no näiteks unistus, et mitu põlvkonda võiks olla korraga laua taga ühist toidukorda nautimas. Samas ei meeldi mulle kohe sugugi, kui keegi peab oma arvamust kõige tähtsamaks ja õigemaks ja alustab oma arvamuse avaldamist stiilis "no-ma-ei-saa-aru…" või "mis-mõttes…" jne. Mina leian, et igas perekonnas on just sellised toitumisharjumused, nagu nendele sobib ja kui teises peres on need radikaalselt erinevad, ei tähenda see, et need valed on.

Olen juba vist kunagi ammu kirjutanud oma lapsepõlvest. Meil oli just see "unistuste" mitu põlvkonda. Kodune vanaema, kes pidas oma kohustuseks kogu peret korralikult nuumata. Suur ümmargune söögilaud, mille taga korraga 10-12 inimest. Tööpäeviti 2-käigulised lõunad, puhkepäeviti 3-käigulised. Hommikusöögid olid siiski olenevalt vajadusest eri aegadel, aga ikka soe toit, mitte võileivad. Lapsi lubati kööki ainult söögiaegadel ja jumala eest, ei minutitki hilinemist, ei mingit jutuvada laua taga ja mitte keegi ei lahkunud lauast enne kui kõik olid söönud. Ja taldrik pidi saama tühjaks. Teismelisena muidugi oskasin päris hästi ära vingerdada piima-juurvilja supist või ühepajatoidust, sest just nendel päevadel "juhtusid mul olema tähtsad võistlused, koos toitlustamisega". Ise käisin sõbranna juures ja nautisin täiega ise endale võileiva tegemist või pelmeenide keetmist. Muide, mehele minnes ei osanudki ma oluliselt rohkem süüa teha…

 Ajapikku õppisin ja oma kodus ei teinud ma toidulauast iial sellist piinapinki. Võimalusel sõime ikka koos ja ma arvestasin alati sellega, et mis maitseb ühele lapsele, ei pruugi teisele üldse sobida. Praegugi, kui kohtun laste kooliaegsete sõpradega, meenutavad nemad meie erinevaid sööke täis külmkappi ja seda, kuidas nad kauplesid, et ostavad peale tunde mu pojale burgeri ja friikad selle eest, et saaksid meil "päris toitu" süüawink. (Minu eest salaja, muidugi).

 Kui jäime Härraga kahekesi, võttis kaua aega, et õppida vaaritama väiksemaid koguseid. Samas, meil on väga erinevad maitsed ja tihtipeale teen erinevaid toitusid. Ka enne Fitapi. Nüüd on lisandunud vaid kaalumine-karbitamine. No näiteks, temale maitseb kartul, minule makaron, riis ja tatar. Tema tahab magusat putru, mina soolast. Et kolisime mõni aasta tagasi väiksemasse korterisse, kus ka köögiosa on pisike, siis vahel on tõesti tunne, et pane mõni kauss või põrandale… Jah, tõepoolest, vahel mõtlen, et oleks 100 korda kergem üks ühine toit valmis teha ja süüa seda nädal aega, aga mässan edasi.

Ja mitte kunagi ei ütle ma näiteks veganile, et ta toitub valesti või sellele, kes sööb pekki ja moosisaia, et no ma ei saa aru…Aga Fitlapi võin küll kõigile soovitada. Just soovitada, mitte pidada maha kõnet, et kõik teised toitumisharjumused on valed.

Mõnusaid toidunaudinguid teile!

 

 



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod