tegelikult olen endaga rahul

Täna lihtsalt lükkasin muud toimetused edasi ja otsustasin endast märku anda. Olen ikka endiselt koos teiega, liikudes aeglaselt, aga järjekindlalt oma parema ja tugevama mina suunas.

Vahepeal sain kenasti oma 64 kilo kätte, aga kauaks seda rõõmu ei jätkunud, no nii paariks-kolmeks päevaks. Siis lendas graafiku joon teravnurkselt üles, sest ühel kenal hommikul kaalusin jälle 65,5 kilo. See ei kurvastanud mind, küll aga pani pead vangutama. No kuidas on selline asi võimalik? Paar päeva püsis näitaja ettenähtud jooonest ülevalpool ja siis otsustas jälle allapoole liikuda. Täna hommikul kaalusin 64,1. Jah, lubasin küll, et hakkan kaaluma korra nädalas, aga uudishimu on nii suur, et kui üks päev jääbki vahele, siis järgmisel on raudselt vaja teada, et kui palju siis täna...

Jaanuar möödus meeletus tempos. Töötan väikefirmas, tootmises on viis inimest. Kui üks inimene on haige, tuleb teistel tema töö ära teha. Nii tuligi isegi laupäeviti tööl käia. Ja ma ei tea, kas see on kõigil nii, aga minul satub alati kiire periood tööl kokku eraelu meeletu etapiga, pluss kipuvad nii siin kui seal igast suunast kaikad kodaratesse lendama. Saad ühe probleemi lahendatud, tuleb kaks asemele. Nagu muinasjuttudes päid tuldpursksval draakonil... Aga nagu juba öeldud, ei ole kordagi tekkinud mõtet trenne vahele jätta või hakata magusast, alkoholist vms. lohutust otsima. Kaks trenni jäid vahele, sest lapselapsed ootasid vanaema appi ja kaks trenni jätsin vahele, sest viirusepoiss ründas. Aga ma sain tast seekord kiiresti jagu. Hommikuti tegin ikka oma trennid ära. Kokkuvõttes oli jaanuaris 5 trennivaba päeva ja 7 punast päeva toitumispäevikus. Pigem nimetaks neid "roosaks". Iga kord ikka kenasti vaid üks toidukord ja seegi võimalikult vähese "patuga". Nii et pean tunnistama, et tegelikult olen endaga rahul.

Täna hommikul sattusin trennis kokku minu jaoks kummaliste naistega. Tegemist siis ema ja tütrega. Laotasid peale trenni liniku pingile, tarisid kottidest välja erinevad suupisted, istusid ja lasid hea maitsta. Minu kapp oli kõrval. Teate ju küll, laiutamise ruumi seal ei ole. Sain siiski pesemisasjad kätte ja läksin pesema. Õnneks oli mul täna aega pikemalt solistada, aga ära ma neid oodata siiski ei jõudnud. Piknik kestis. Hakkasin siis neid pisut koomale lükkama. Selle peale katsid nad oma kraami kinni ja läksid pahaselt torisedes pesema. Küllap läksid leilitama, sest ma jõudsin riidesse panna, juuksed kuivatada, näo pähe joonistada ja lahkuda enne nende naasmist. Ma tean küll, et peale trenni peab sööma, aga kas seda peab tegema just riietusruumis palja taguotsaga piknikku pidades, pole ma päris kindel...