Ei saanud seda värvide mängu teiega mitte jagada. Siis saate ehk aru, kui kurb ja nukker on see, kui tead, et on viimane nädalavahetus suvekodus selle ilu keskel... Pühapäeval keerasime vee talveks kinni ja kolisime lõplikult linna  oma puuri. Muidugi keegi ei keela ju edasi käia, aga ilma veeta on see vägagi ebamugav.Ainult sügavkülma jätsime tööle, sest igal sügisel seisan silmitsi ammuteatud tõsiasjaga, et linnas on mu külmiku mahutavus tunduvalt väiksem, aga no ahnus on ju piirituwink.

 Mis te siis arvate, kas ma sain viimasel nädalavahetusel hakkama toidu  täpse kaalumise ja saunaõllest loobumisega? Ja veel paar pitsi konjakit hooaja lõpetuseks? Häbi nendele, kes arvavad, et ei saanud! Kõige raskem oli hoopis õunakastidest mööda vaadata. Aga sain ka sellega hakkama.

 Esmaspäeval käisin trennis nimetusega AquaFit. Mõnus oli. Muidugi, mitte kõik harjutused ei õnnestunud nii, nagu peab, aga no esimene kord ju! Läheb kordamisele. Teisipäeval kohtusin eratreeneriga, kes tutvustas mulle saale, vastas minu küsimustele ja näitas, kuidas mõned masinavärgid töötavad. Olin ju esimest korda elus sellises kohas. Ei, mul ei ole häbi seda tunnistada. Sest olen ju otsustanud seda viga parandada. Edasi tuli trenn nimega Vorm 35. Kauni lootuse, et saan 35-aastase vormi, pidin siiski maha matma, sest number tähendab hoopis trenni minuteidcheeky. Ka seda tahaks korrata. Ja tegelikult nägin rõõmuga, et mu füüsiline vorm on täitsa tibens-tobens yes. Kartus, et järgmisel päeval ei saa istuda ega astuda, osutus valeks. Eks lihased anna kergelt tunda, aga ei midagi hullu.

 Eilne päev jäi vahele. Käisin kalmistul. Hingedepäev on ju päev, kui koduski süütame küünlad ja meenutame lahkunuid. Mitte et ma muul ajal nendele ei mõtleks, aga see on hoopis teine teema. Hell ja valus. Ja alati on õhtul laual ka alkohol, mälestamiseks. Issand, no tundub tõesti, et minu näol on tegemist padualkohoolikugablush! Ei, ei joonud muud kui teed.

Täna lähen basseini ja homme ka. Erinevad trennid.  Nädalavahetusel puhkan. No kas just puhkan, aga vähemalt spordiklubisse ei lähe, sest kui mõnedel tublidel naistel meesterahvad torisevad toitumise üle, siis minu Härra hakkab ainult trenni mainimise peale urisema.

Ja siis see väljakutse. Et novembris iga päev päevikut täita. Sobib. Muidu olingi kuidagi õnnetuke, keegi ei kutsu välja... Loodan varsti jälle kirjutada.

Seni ilusaid lumiseid päevi kõigile!