No küll ma olin eile enda peale tige. Tööl oli hirmus kiire ja püüdsin kõigega hakkama saada nii, et jõuaks varasema bussiga trenni (no et ikka 20 minti rohkem treenida wink). Mul on selline "jooksev" töö, mõni päev lasen nagu orav rattas ringi ja mõni päev olen terve päev ninapidi arvutis. Eile oli see esimene. Väikeste sutsakatena panin vahepeal trennikoti kokku. Peale hommikust trenni ei lase ma asjadel kotis kopitada, olen tööl suht privaatse kuivatuskoha organiseerinud. Kui järgmisel päeval on õhtune trenn, pole vahepeal vaja asju koju viiagi. Jõudsin! Olles endaga hirmus rahul, hakkasin riideid vahetama ja avastasin, et plätusid ei ole. No tühja, käin siis korra paljajalu pesemas, aga... tossusid ei olnud ka!!! Urrr, kui vihane ma olin, no ausõna, pisarad ei olnud kaugel, ma ei oleks ise ka uskunud, et selline asi mind NII palju vihastab ja kurvastab, nagu oleks... mida näiteks?... no näiteks kaotanud mingi olulise asja crying. Hea veel, et Härra oli alles linnast välja sõitmas ja tuli võttis mu peale, jõudsin vähemalt kodus nii mõnegi edasi lükatud töö ära teha.

Aga jätkaks oma toitumisega. Seekord siis

                                                                                 LÕUNA (SUPID).

Agripäeva lõuna söön muidugi tööl. Kuigi hommikusöök on enne seitset, söön lõuna alles 1-paiku. Olen proovinud varem süüa, aga siis tekib trennipäeval liiga pikk vahe lõuna ja õhtusöögi vahele ja peale trenni eriliselt näljasena külmkapi lahtitegemine on väga ohtlik (ah, mis see väike juustukild, singijupp jne ikka teeb, ma ju olen niiiiii näljane, ah, noh, veel üks väike tükike...). Pealegi söön hommikul kõhu korralikult täis, nii et enne ei tahagi süüa. Viimasel ajal olen lõunaks teinud pool kogust suppi ja pool midagi muud. Lemmiksuppe ei ole palju: lõhesupp, seljanka, kõrvitsa-porgandi püreesupp, rassolnik, shampinjonisupp ja lillkapsasupp. Lõhesupi keedan retsepti järgi, väga meeldib mulle just see variant, et osa on püreestatud ja osa hiljem tükkidena sisse pandud. Härra palvel olen ka teisi suppe niimoodi vahel teinud. Seljankas vaatan, millist lihaollust mul parasjagu on, seda panengi ja lisan riivitud ja sibulaga kergelt ülepraetud porgandi (x*30gr). Vaid hapukoor jääb meil sellest toidukorrast üle (kasutan mujal) , sest ma ei ole sellest supi hapukooretamisest iial aru saanud. Kõrvitsasupis asendan osa porgandit kartuliga. Olen alles fitlapis hakanud sööma keedetud porgandit, aga selline kogus on mulle ikka veel vastuvõetamatu. Oma aia kõrvitsat on aga sügavkülmas veel ohtralt. Shampinjonisupp on olnud läbi aastate meie pere lemmik, selleks kasutan kahte retsepti, brokkolipüreesupp (brokkoli kartuliks) + juustune kana (juust sulajuustuks, hapukoor toidukooreks). Tuleb selline kreemine-juustune supp. Lillkapsapüreesupi saab ka brokkolipüreesupist. Kusjuures, see brokkolisupp ise mulle ei maitse, kuigi brokkolit ennast võiksin kahe suupoolega sisse ajada. Kõik supid teen paksud, sellised, kus lusikas püsti seisab. Võib-olla sellepärast ei olegi ma aru saanud, miks räägitakse supi suurtest portsudest. Keegi soovitas hiljuti FB-s rohkem vett sisse uhada, no teate, vett võin ma parem niisama juua. Supi panen kuumalt purki ja säilib kanasti. Nii ei pea sugugi iga päev sama suppi sööma. Kui "konservsuppi" liiga palju koguneb, jätan ühe nädalavahetuse supiteo vahele. Püreesupi liha on praetult valmisportsudena sügavkülmas. Kui otsa saab, võib ju liha asemel sinki kasutada. Ja seemneteks on oma kõrvitsa röstitud seemned. Kerge ju!

Tundub, et seda toidujuttu jätkub kauemaks, kahju, et iga päev pole aega kirjutada.

Teate, täna oli mul muide FB-s teade, et mul on kaks aastat seal konto olnud. Tegin selle vaid selleks, et siin kommenteerida saaks.

Kas olete märganud, kui valge juba hommikuti on?

Jätkub...

Seniks aga valgeid hommikuid  teile!