Eelmine kord olin mina see, kes hüüdis, et kuhu kõik kadunud on. Ja enamus reageeris. Seekord kutsub siis Juuli meid elumärki andma. Paar lauset leiab ikka aega kirja panna. Kuigi tõsi see on, vahel ikka ei jõua küll.

Meid on muidu firmas 9 inimest, eilses sünnipäevalauas oli meid aga vaid 4, sünnipäevalaps, mina, raamatupidaja ja poole kohaga töötav laomees. Aga töö tahab tegemist. Kevadel hakkasin pisut juurde õppima, et saaksin puhkuse ajal ühte töötajat asendada. Esimene kord oli ta poolteist nädalat ära, sain hakkama. Siis oli ta paar nädalat tööl ja nüüd sõitis ta kaheks ja pooleks nädalaks ära. Kõik oleks korras, kui üks puhkuselt tulema pidanud töötaja poleks oma puhkust haiguslehega pikendanud, sest mul oli puhkusegraafik väga läbimõeldult koostatud. Aga läheb juba neljas nädal, kui meie "tilk tõrva" oma arstist sõbranna abil lisapuhkust saab. Esialgu oligi hea meel, sest ilma temata on nii rahulik, aga kusagil peaks ju piir ka olema. Nii tema häbematusel, kui minu võimetel. Tööpäevad venivad 10-11-tunnisteks... Ah, mis ma halan! Kolm tööpäeva veel ja siis tuleb üks võimekas töötaja puhkuselt, siis veel viis tööpäeva ja lähen ise puhkusele.

Loodan, et minu puhkuse ajaks ka ikka seda suvekest jagub, sest mina olen vist üks väheseid, kes seda sooja mitte-eestilikku suveilma naudib. Minu jaoks on praegu soe, mitte palav, mõned kraadid võiks puhkuse ajaks juurdegi keerata wink, aga vot vihma paluks küll. Siin mingi päev Tallinnas sadas päris kenasti, aga meie õuel sadas ainult voolikust ja kastekannust frown. Trenni mõttes hea küll, aga ma eelistaks selle tunnikese pigem kasvõi magamiseks kasutada, sest uneaega viimasel ajal napib. Muidu olen bussisõitu trenni (umbes pool tundi) kasutanud lugemiseks, aga praegu no ei seisa silmad lahti! Istun bussi, võtan raamatu ja juba järgmises peatuses vajuvad luugid kinni, pane või tikud vahele cheeky. Aga kaks raamatut olen vahepeal ikka läbi lugenud, sest hommikuti autos loen ka, postitusi ju ei ole... sad. Mõlemat raamatut julgeksin soovitada. "Punane aadressiraamat" ja "Kadunud asjade hoidja". "Hüljatutega" muidugi võistlema ei sobi, aga minule meeldisid. Oma ajakirjad saan aga hommikuti plangutades läbi loetud, ristsõna on veidi ebamugav lahendada, aga eks kirjutamise ajal on harjutuse nimi "kolme toetuspunktiga plank". Vahepeal mõtlesin, et kuna sihtmärk (10 min) sai ennetähtaegselt täidetud, jätaks pooleli, et mis ma ikka aega raiskan, aga sportlik uudishimu sai võitu. Kas jõuan kord ka Eve tulemuseni? Ja no ajakirjad tahavad ju lugemist wink.

                                                                 

Leidsin muide alles täna põhjuse, miks mul peale Fitlapi uuendamist oli peaaegu võimatu kirjutada. Mõtlesin isegi, et lõpetan selle blogimajanduse. No isegi kommentaare ei saanud normaalselt kirjutada... angry. Probleem oli Exploreris, Chromes on kõik OK.

Ja elu on jätkuvalt lill. Igaühel erinev. Illustratsiooniks seekord minu iirised.

                                                            

Kaunist suve jätku ja andke ikka endast teada!