Ma pole nüüd päris viimaseid postitusi lugema jõudnud, aga tõepoolest tundub, nagu oleks enamus "vanakesi" peadpidi teki all... No tublidest me muidugi ei räägi! Hea on, kui keegigi lippu kõrgel hoiab.

Mina võtsin end kokku ja kirjutan täna sünnipäeva puhul. Just täna, kolm aastat tagasi sündis minus fitlappar. Kava oli mul muidugi ammu enne seda olemas, aga just tänast kuupäeva loen mina siinse teekonna alguseks. Patt oleks mitte pisikest kokkuvõtet teha. Mulle tundub, et eelmisel aastal tegin ka kahe aasta kokkuvõtte, aga kes see viitsib vanades kirjutistes enam tuhlata. Eriti, kui see nii tohutult ebamugavaks on tehtud ja lähiajal paremaks muuta ei lubata.

Kaalu oli siis 89 kilo ja välja nägin ma selline.

                                

Muidugi teadsin ma ammu, et kaalu on liiga palju, aga ikka ja jälle sai see tähtis otsus edasi lükatud. Teate ju küll, ma täna veel söön ja homme alustan. Aga homme ju enam ei saa seda süüa, siis söön täna rohkem, et isu ikka täis saaks. Ja nii nädalast nädalasse.

                                                                     

Aga kui mul jõuludeks ja uusaastapeoks enam riideid polnud selga panna ja poes ka pakuti minu suuruses vaid kartulikotte, siis hakkas kelluke tilisema ja see ei olnud mitte aisakell. Viimaseks tilgaks karikasse olid paar fotot, kuhu ma olin jälle juhuslikult peale jäänud. Uskuge mind, need olid veelgi hullemad, kui eespool olevad. Ja kui mina midagi lõpuks midagi ette võtan, siis lasen ikka täie rauaga. Peaaegu pool aastat olin ma praktiliselt 100% kavas. Lisaks ettenähtud patutoidukorrale oli selle aja jooksul vast kümmekond pattu, mis ei olnud ka sellised, et ah, ma ampsan ühe kommikese... Need olid ikka läbimõeldud ja endale teadvustatud peotoidud. Alkoholi ma sel ajal ei tarbinud ka mitte patuka raames.

Märtsis olin selline ja no mitte keegi ei näinud mingit muutust, ometi kilod kadusid. Natukene kurvaks tegi see küll.

                                                                             

Aga juunis sain oma soovkaalu kätte. See oli 66 kilo. ja siis nägid juba kõik muutust.

                                          

Peaks nagu rahu majas olema, soovkaal käes, kerge on olla, mida siis veel? Ikka sama, mis paljudel teistelgi. Suvi, grillid, saunaõlled, marjad, puuviljad... Sügise võtsin vastu 69-kilosena ja hakkasin seda taas maha ajama. Lisaks kava jälgimisele hakkasin käima trennis. Eks ma alguses panin ikka päris hullu, neli klubitrenni nädalas (+ vahepeal veel viies kord salaja, et Härra ei teaks), hommikuti tunnike kodust trenni, õhtuti hularõngas, nädalavahetusel kõnniringid. Ise ka ei usu, et ma seda kõike tegin! Madalaima kaalu saavutasin järgmisel suvel ja see oli 61,5 kilo. Siis hakkas Härra kurja häält tegema, sest tõepoolest, olin ikka üsna lapikuks muutunud, peput polnud ju ollagi!

                                                                

Hakkasin säilitama. Kõik kolm alustatud säilitamist on minul lõppenud (liiga suure) kaalutõusuga ja ma olen taas langetamas. Mulle endale meeldib kõige rohkem kaal 64 kilo, aga sellest olen ma taas kaugel. Tänahommikuse seisuga 3,1 kilo kaugusel. Vahepealne 10% muutmine pani kaalu kukkuma, siis tuli seisak ja uus tõus. Kasuks ei tulnud ka mõned patused detsembripäevad. Aga ma jätkan hetkel +10-ga. Ja tänane "sünnipäevalaps" on selline. Must-valge, aga juba heledam, kui paar nädalat tagasi. Pingutan, et jälle näha vikerkaart.

                               

Ilusat nädalavahetust!