Tuleb tuttav ette? Tahan täna peatuda lähemalt spordiklubis käimisel. Seda ma olen juba kirjutanud, et kuigi vanust on 50+, on see minu esimene sellelaadne kogemus. Aastaid käisin basseinis vesivõimlemises ja olin rahul, et ikkagi liigutan ennast. Ah, mis rahul, väga uhke olin, et vaat kui tubli olen! Et teen, mis suudan, aga kaal kasvab. Ainevahetushäire, kilpnäärme alatalitus... Loll, kes vabandust ei leia. Spordiklubi poole ma oma ligi 90-kilose kaalunumbriga ei vaadanudki, ei, siiski, vahel vaatasin möödudes aknast, et no ikka segased! Kevadel pandi see ujula, kus ma käisin, kinni. Katastroof! Mida teha? Terve suvi aina mõtlesin selle üle ja otsisin vabandusi, et ainult mitte minna. No ma olen ju vana ja mitte kõige paremas vormis ja ilma seltsiliseta ja ma ei oska ja ma ei saa hakkama ja kallis on... Tuttav? Teate, kui õnnelik ma olen, et üks kena päev võtsin vastu otsuse, et proovin? Väga õnnelik. Kuue nädala jooksul ei ole mul kordagi tekkinud tunnet, et ma ei taha või ei viitsi, pigem on olnud, et oh kui kahju, et täna ei mängi välja, no ei saa minna. Ma tõeliselt naudin neid trenne! Kõik, kes te olete kahtleval seisukohal, minna või mitte minna, astuge üle oma kõhklustest ja kahtlustest ja minge!!!

 Muidugi, kõik ei ole ideaalne ja igal pool võib miinuseid leida, eriti kui otsida. Mina ei otsi. Olen kuulnud, et see klubi on must. Ei ole. Et ülerahvastatud. Võib-olla käin ma siis teistel kellaaegadel, aga ainus päev, kui on rohkem rahvast, on esmaspäev. Ma ei tea, kas on "uue alustamise" päev, kas nuheldakse ennast nädalavahetuse söömise eest või on lihtsalt palju erinevaid trenne sel päeval. Aga sellise asjaga, et kappi ei jätku või peale trenni dushi alla ei pääse, ei ole ma kokku puutunud. Noh, kui väga norida, siis saun on kehvapoolne. Ma pigem ei raiska selle peale aega.

On muidugi asju, mida ma ei mõista. Jutustamist sõbrannaga trennivahendi peal või  kõrval. Oma nutikate telefonide näppimist. Üks kord huvi pärast jälgisin neiut, kes veetis jooksulindil rohkem kui 35 minutit oma telefoni näppides. Minust jäigi ta sinna... No eks ta ikka vaikselt jalutas ka... Mõni teine jälle räägib nii kõvasti telefoniga, et kõik ikka näeks, kui tähtis kuju ta on, ilma temata ei saada hakkama. No ja siis need selfid, paar minutit ellipsil ja läheb lahti, paremalt ja vasakult ja igaks juhuks veel paar korda. Ja kui pildid tehtud, võibki minema jalutada. Aga eks igaüks ise teab, kuidas ta oma aega ja raha kasutab.

Ja on ka kaks asja, mis on mind häirinud. Esiteks see, et eiratakse seda, et jalatsitega ei tohi siseneda. Võta maha või pane kilesussid peale. Aga ei, lohmaki-lohmaki on vaja sisse marssida oma poriste saabastega ja ikka sinna tagumisse otsa välja. Ei ole kunagi kuulnud, et keegi märkuse teeks. Isegi koristaja mitte. Aga peaks. Teine asi, mis mind sellest enamgi häiris, oli kõvahäälne kõnelus, mida ma tahtmatult teise kapirea tagant kuulsin. Teemad: "Kuule, kas sa nägid, kuidas see paks minu kõrval taidles?", "Ökk, sellel oli ROOSA särk ja ROHELISED püksid" jne. samas vaimus võeti läbi ilmselt kõik, kes nendega koos trennis olid olnud. Inetu! Pealegi eeldatavasti olid paljud samast trennist tulnud naised kindlasti ka alles seal. Õnneks ei ole ma juhtunud kuulma, kuidas mind arvustatakse. Kardan, et siis ma sellesse trenni naljalt enam ei läheks.sad

No näete, selline see inimeseloom juba on, sellel, mis meeldib, peatub põgusalt, aga negatiivset vastukaja ikka ohtralt. Ärge palun saaga minust valesti aru, seda negatiivset on ikka väääääga vähe!!!

 

 

 

 

 

 

 

Mina ise ei ole neid tegelasi veel trennis kohanud. Aga teie?

Ilusat jõuluootust kõigile!