Siidikäpp ja machomees?

Härra sõitis linna ja mina otsustasin vaadata, kas minu eelmise postituse all on ka mõni kommentaar. Ohhoo, seal on kohe nii tihe mõttevahetus, et mul võtab vist vähem aega üks uus postitus teha, kui kõikidele eraldi vasata. Esiteks muidugi, olen nagu alati väga tänulik nendele, kes oma mõtteid avaldavad (olgu siis poolt või vastu) ja mõne sõnaga ka oma kogemustest räägivad. Teiseks aga tahan selgitada, et kui minu eelmisest kirjutisest võis jääda mulje, et meie peremudel on machomees ja siidikäpp, siis päris nii see ka ikka ei ole.

Et Härra kohe ei luba mul end aidata või et ma põhimõtteliselt ühtegi raskemat tööd ette ei võtagi. Või et kööki pole Härral üldse asja. No näiteks kui me ostsime suvekodu ja minul oli suvel puhkus, Härral aga mitte, siis värvisin mina maja, kaevasin, lõhkusin ja saagisin... Kui aga on vaja mul köögis abiks olla (näiteks külaliste ootel), siis võtab Härra kõik lõikumis- ja segamistööd vastuvaidlematult enda kanda. Nojah, pean talle küll kõik vahendid ja toiduained laua peale valmis tooma, aga see harjumus on tulnud väiksemõõtmelisest köögist, kus kaks suuremat sorti inimest korraga liikuma ei mahtunud. Ega praegugi ei mahu. Oleme küll pisut väiksemad, aga praeguse köögi mõõtmed on ka imetillukesed.

Veel tahan öelda, et päris blondiin ma ei ole (kunstlik blondiin olen ). Ma tean ju küll, miks see võrdõiguslikkuse teema püstitatud sai ja selle algne siht ja eesmärk on ju igati arusaadav ja tervitatav, aga ma ei saa aru, miks peab selle asjaga üle piiri minema?! Mis on selles halba, et meesteravas naisele ukse lahti teeb, talle mantli selga aitab või restoranis arve maksab? Teate, võtke heaks või pange pahaks, aga minule meenutab see kahjuks nõukaaja algaastaid, kus polnud naisi ega mehi, vaid kõik olid "seltsimehed". Minule isiklikult meeldib oma Härrale olla Proua, mitte mingi maailmakodanik . Ja loomulikult on iga peremudel omanäoline, kordumatu, individuaalne jms, tähtis on, et ise selles suhtes õnnelikud ollakse. Ja ma ei lähe restoranis arvet maksvale naisele seletama, et minu jaoks on see imelik. Kuigi on. Mõni aeg tagasi oli Härra arve tühi ja kui ma poes tema teksaste eest oma kaardiga maksin, siis vaatasin ringi, ega keegi ometi ei märka . Kuigi ma tean, et see on normaalne, alateadvuse vastu ikka ei saa...

Ja et postitus järjekordselt päris valeteemaline ei oleks (me ju peaksime siin ikka toitumisest ja trennist rääkima), siis lisan lõpetuseks pildi tänasest hommikusöögist. Härra palus vana head jahuga tehtud ja ahjus küpsetatud omletti seentega. Palun väga, "omlett seemneleivaga". Tänu Carmeni nipile pildistada teises toas on pilt tehtud...... vannitoas! Ja ei ole marineerid kurgid, hapukurgid on hoopis...