Ja see pealkiri on ikka tõsiselt mõeldud, sest siit tuleb üks tõeline Vingu-Viiuli aaria ooperist "Optimisti vajumine pessimismi mülkasse". Üldiselt, olen läbi ja lõhki optimist, mõnede arvates isegi liiga... Klaas on minu jaoks ikka alati olnud pooltäis, mitte pootühi ja elule meeldib vaadata rohkem läbi roosade, mitte mustade prillide. Ju siis läksid roosad prillid katki. Ja ei ole mitte kedagi, kelle peale kõik selle paha tuju ja masenduse saaks välja elada. Einoh, muidugi võiks leida - mees, lapsed, töökaaslased, isegi poes kassapidaja. Ja nii väga paljud teevadki. Aga mina ei tee. Öeldakse, et hea on minna metsa ja viha välja karjuda. Aga kust ma siin suures linnas leian sellise metsa? Mõni kutsub politsei või mis veelgi hullem, hullari auto. Seda mul veel vaja! Proovin parem must-valgel kõik välja karjuda, teinekord hea endalgi lugeda, et elu on küll roosiaed, aga okkad, sindrid, torgivad.

Miks ma siis olen nii mustas meeleolus? Hea oleks, kui ma isegi seda teaks! Lihtsalt kõik on ühekorraga kuidagi halvasti. Täna lugesin FB-st, et ma pole ainus, kellele kellekeeramine hullusti mõjub, tahtsin juba kommenteerida, aga siis tuli meelde, et enam ma ei kommenteeri. Öeldakse äkki, et mis sa rõõmustad, et teistel pahasti on. Ah, eks kõik teavad, et kui üks asi on pahasti ja närvid parasjagu pingul, siis iga väiksemgi asi, mis üldjuhul ajaks lihtsalt muigama, keerab veel rohkem üles. Muidugi, muidugi, kui kõik on korras, on hea seletada, et kui sa ei saa olukorda muuta, siis tuleb muuta suhtumist sellesse. Tavaliselt nii ma teengi. Aga no kuidas sa muudad suhtumist näiteks suvekodu keldri uputusse, kui sinna oli talveks kutsumata külaliste eest peitu pandud kogu aiatehnika? Või sellesse, et tööl tuleb minust mitteolenevatel põhjustel üks jama teise otsa ja mina olen see, kes saab nii "altpoolt" kui "ülevalt"? Väike ülemus on ikka nii raske olla! Või sellesse et suvekodusse kolimine lükkub Härra töökorralduse pärast kusagile juunikuusse?

Ma võiksin ju kodus oma nutupilli lahti lüüa, aga ma tean, millega see lõpeb. Härra tõstab lauale shokolaadi, minu lemmikud pählisegud ja konjaki, teeb mulle suure piimavahuga magusa kohvi ja keelab igasuguse trenni...

Hetkel ei julge tunneli lõppu vaadata hirmus, et sealt paistev valgus võib olla hoopis vastutuleva rongi tuli. AGA ma ei hakka lohutuseks õgima. Vot ei hakka! Kui lähtuda sellest koera premeerimise mõttest, siis ei tohiks ennast söögiga ka lohutada, veel vähem joogiga!

Ära ütle et elu on inetu halb
et väsinud oled ta vaevast
püüa alati aimata pilvede all
sinist lapikest heledat taevast. (Doris Kareva)

Lähen seda lapikest otsima.