Pisut veel rutiinist.

Eelmise aasta sügistalvel sattusin väga lähedale sellele mustale augule, mida depressiooniks kutsutakse. Just nimelt tänu rutiinile. Ma ju tundsin seda, kuidas see mülgas mind endasse imeb ja lihtsalt eksisteerisin edasi. Proovisin tarka raamatut lugeda ja teadlikult rutiini murda. Näiteks kohe hommikul midagi teises järjekorras teha. Need paar katset päädisid täieliku krahhiga. Umbes nii: kohvimasin streikis, taldrik kukkus, käed olid kui vatist ja pea ei jaganud sedagi, et külmkapist ei ole mõtet tasse otsida. Tulemus, väga närviline ja vihane mina, midagi mitte mõistev Härra ja totaalne hilinemine. Töine rutiin oli igapäevane tööde edasilükkamine ja to-do-listi pikendamine. Ka trennist sai rutiinne tegevus. Küll meeldiv, aga ma ei tundnud enam seda füüsilise pingutuse naudingut ega mõnusat väsimust peale trenni. Ka lapselapsed sulandusid rutiini. Haiged? Teen kodukontori, saame hakkama. Nagu robot. Ma ei suutnud alguses isegi oma kauaoodatud vastvalminud köögi üle rõõmu tunda, sest kujutage ette, see rikkus minu rutiini! Õnneks suutsin ma välja rabeleda, kõrvalise abita. Alustasin köögi sisustamisega, muutsin ühte koma teist oma trennides, hakkasin tegema reaalsemaid tööplaane, taas kord tuletasin endale meelde, et ma ei pea ise kõiki asju ära tegema ja et ka teised saavad väga hästi hakkama. Lapselastest sai jälle suur ja siiras rõõm. Kas te arvate, et see andis õpetust ja ma hakkasin kohe rõõmsaks rutiinimurdjaks?! Tühjagi! Aga kuigi ma ise midagi ei "murra", siis püüan teadlikult teiste ideede üle mitte toriseda, vaid heita nurka oma plaanid ja kaasa minna. No mõni kulmukortsutus käib asja juurde. Näiteks täna tulevad tüdrukud meie juurde nädalavahetuseks ja see selgus alles eile hilisõhtul. Aiatööd jäävad tegemata...? Jäägu! Ma pole peale reisi praktiliselt nendega koos olnudki! Nii et elagu "rutiinitus"! (käesolevaks hetkeks neiud juba magavad, isegi ühest unejutust piisas kahepeale)

Aga vot üks pahalane ei taha alluda mitte mingisugustele plaanidele. Justkui elaks oma elu ja lihtsalt irvitaks minu pingutuste üle. Arvasite ära? Kehakaal muidugi. Peale 3-nädalast puhkust jõudsin 70,9-ni ja alustasin plaanipärase langetamisega. Korralikult kavas ja trennis, täitsin isegi graafikut, peaaegu iga päev. 23. oktoobriks pidin saavutama 64 kilo. Ma teadsin, et reisid löövad plaanid segamini ja vahepeal isegi mõtlesin, et alustaks siis juba peale reisimist, aga siis tuli mul meelde, kuidas ma eelnevatel kordadel "alustasin peale...". Siis suutsin oma vanasse kaalu tagasi jõuda ning mõned boonuskilod juurde koguda...  

Nagu mul juba viimase ajal kombeks on, tuleb jätkulugu. Parem pool, kui üldse mitte midagi (uus vanasõna) ;-)

Rutiinivaba maagilist nädalavahetust!