Aeg lendab kohutava kiirusega. Tööl on täielik hullumaja. Alustades sellega, et sain nädala alguses uue arvuti (kes töötab arvutiga, teab, mis sellega kaasneb) ja lõpetades näiteks sellega, et üks üle kümne aasta koostööd pakkunud tarnija lõpetas tegevuse, ette hoiatamata. Mingi hetk tahaks põgeneda ja jätta kõik probleemid kellegi teise lahendada. Paraku töötan väikefirmas ja "kedagi teist" lihtsalt ei ole. Nii et pea liiva alla peitmine ei aita.

 Töö tööks, aga ka eraelus on praegu palju kiiresti lahendamist vajavaid probleeme ja toimetamisi. Aga ka kogu see krempel kokku ei ole suutnud mind rajalt maha tõugata.

 Tegelikult ongi ju juba neli nädalat möödas päevast, kui panin uued sihid ja plaanid paika. Kuuest punktist viis on täidetud 100-protsendiliselt, ainult töölt koju ei ole ma jala läinud. Lihtsalt ei lähe ükski päev töölt otse koju, on kas spordiklubi või mõni muu käik ees olnud. Trennis olen käinud peaaegu kõik tööpäevad, vahele on jäänud vaid 2 päeva. Trennid meeldivad väga. Pisut kurb on see, et sobival ajal algab ühel päeval 2-3 trenni, millest tahaks osa võtta, teisel päeval aga mitte ühtegi. Siis olen proovinud uusi trenne. Proovimata on mul veel BodyPump ja BodyInterval. Kui need ka olen ära proovinud, siis panen täpse plaani paika ja kindlasti ei hakka ma iga päev trennis käima (kuigi tahaks). Kindlast küsite, et miks ei võiks jooksvalt otsustada, et millal ja mis trenni minna. Vot minuga on see lugu, et mulle meeldivad plaan ja rutiin. Ainult nii ma saan ja jõuan. Ettenägematud asjaolud viivad mind rivist välja ja võtab hulk aega, kuni suudan end koguda ja ümber orienteeruda. Tundub võib-olla seniilse vanamoori jutuna, aga ma olen alati selline olnud, juba kooli ajal. Spontaansust on Härral meie kahe eest, nii suudame jällegi teineteist tasakaalustada.

 Aga kui nüüd spontaansusest rääkida, siis eelmisel nädalavahetusel üllatas Härra mind mõttega, et läheks suvekodusse ja kütaks õige sauna. Minu sajad vastuväied läksid kurtidele kõrvadele. Õnneks on olemas Fitlapi ostunimekiri, mille järgi sai kõik asjad kokku pakitud (no mul ei ole seal ju mitte ühtegi toiduainet peale soola). Mu põhivastuväide oli, et vesi on ju torudest välja lastud, aga see sai jälle sisse, küll ainut majja, aga asi seegi. Ja siis ma tegingi kehale restardi, nagu Enelii soovitas. Käisime saunas, (vett kallasime omale ämbrist peale), ei mingeid trenne kaks päeva ja mõnus patukas. Alkoholivaba muidugi. Kusagile ei kiirustanud, midagi ei pidanud kiiresti-kiiresti tegema, no lihtsalt supermõnusad puhkepäevad! Muide, patuka jaoks sai ostetud selline hunnik asju, et pooled viisime linna tagasi ja kasutame järgmise patuka ajal. Mul oli hoopis isu süüa kohupiima maasika toormoosiga (steviaga). Naljakas, eks? Ja restardi tulemus? Täna hommikul kaalusin 65,8 ja olen juba paar päeva eesmärgijoonest allpool. Hurraa!

 Nii, jalle jäi nii palju kirjutamata. Oh mind küll. Nüüd on aeg trenni joosta.

Olge tublid!