Just "koduõues", sest aiaks on seda kohta veel väga raske nimetada. Aga küll ma sellest peapealsest maast ka ükskord aia teen. Aega on vaja. Ja raha ka muidugi. Samas oli väga hea vahelduseks üks suvi olla vaba kohustustest, mis aiapidamine endaga kaasa toob ja nautida seda piskut, mis sel aastal ära jõudsin teha.

                                                  

   Sul aias õitsku ohakad ja laulgu vanad varesed, sul vanapoisid andku suud ja elus sul ei soovi muud. Selline salmike oli minu kooliajal populaarne, küll õnnitluskaartidel, küll salmikutes. Keegi soovis vist minule ikka kogu hingest wink. Vanapoiste koht pole küll (veel) täide läinud, aga ohakaid ja vareseid on see-eest ohtralt! Siiski oli kevadel ka ülaseid, sillasid ja sinililli, praegu on maarjalilled ja karikakrad. Pisut kahju, et nad vales kohas kasvavad. Just seal, kus ma plaanin peenraid teha. Pildi keskel aga näide minu kui taimekasvataja võhiklikkusest. Osadest taimedest võtsin suvekodust jupikesed, kastsin ja kasvatasin hoole ja armastusega ja ootasin, millised siis "ellu jäävad". No vot, sellise kauni umbrohu suutsin ka lille pähe üles kasvatada.

                                                    

Kaunist kevadisest õitemerest on saanud maani lookas okstega õunapuud, mida jõudumööda üritame toestada. Teisel pildipaaril kurgipeenra rajamine ja see, milline ta mõned nädalad tagasi oli. Kurke on vähevõitu, aga seda kurdavad tänavu paljud, salati jaoks ikka saab.

                                                   

Nii et vabavara on omast käest võtta. Ja need peenrakesed ei nõua ju praktiliselt mingit hooldust.

Aga suureks väljakutseks oli plank. Ei, mitte see plank, mida me matil teeme, see, mis ümber krundi on. Meid häiris hullusti korraliku piiri puudumine. No kuidagi palju privaatsem on, kui aed on ümber. Eelmine peremees oli alustanud lippidest aia ehitust, kuid nagu paljud muud asjad, jäi see tal pooleli. Härra lõpetas ära. Ja muidugi Härra kõigepealt värvis lauad ning siis pani prusside külge, alustatud osa aga lubasin ise ära värvida. Härral sai juba üle 100 meetri võrkaedagi tehtud, minul aga värvimine ikka täpselt poole peal, 6,5 postivahet värvitud ja samapalju veel ees. Ma poleks ennast appi pakkunud, kui oleksin teadnud, et see NII palju aega võtab! Aga kui ette võetud, peab enne lume tulekut ära tegema. Äkki ootan, kuni õunad valmivad ja kutsun talgulised? Kuus puutäit õunu!

Sellised nauditud hetked siis aiast. Trennist ja söögist on veel kirjutamata. Ehk jõuan ka enne lume tulekut oma puhkuse jutuga maha saada.

Olge tublid!