Mis neil kõigil ühist on? Mina olen need kõik juba kolmandat nädalat järjest.

                                                            

Porikärbes olen ma pühapäeva õhtuks ja jätkan samas vaimus esmaspäeva hommikul. Väsinud, unine, nädalavahetuse plaanid vastu taevast lennanud angry. Porisen ja torisen. Osaliselt olen ise süüdi. No oli mul vaja seda köögi remonti nii suurelt planeerida! Aga proua tahab, Härra teeb... Kujutage näiteks ette, millist üliinimlikku lärmi tekitas selline põranda lõhkumine ja uskuge mind, selle prahi väljavedamine tekitas nii palju tolmu, et õhku oleks võinud noaga lõigata. Terves majas muidugi...

                                                          

No õnneks on nüüd see mustem osa läbi ja ehk sel nädalavahetusel saan lõpuks toad jõuluehtesse.

                                                          

Terve nädal jooksen nagu orav rattas. Tavaline lugu, aasta lõpp väikefirmas. To do list ei mahu kalendrisse äragi. Sel aastal on ülemus oma soovide ja tahtmistega päris segi kamminud. Arvasin juba, et varsti nõuab aruannet, mitu meetrit wc paberit kulub ühe töötaja kohta kuus ja järgmisel päeval teatab, et ei, sa tegid valesti, ma tahan ikka teada, et mitu korda saab inimene potil käidud ühe rulli paberiga. Ausõna, umbes sama absurdseid tabeleid pidin ma koostama ja siis aina ridasid ja veergusid uute valemitega lisama. Aga kõik see on ju lisatöö, mis eeldab seda, et teised tegemised tuleb teha jooksuga ja raudselt tavatööajaga hakkama ei saa. Nuriseda ma muidugi ei tohi. Kahe otsaga asi ju jälle. Lubatakse mul ju hommikuti trennis käia ja vajadusel lapselastega kodus olla. Kaugeltki mitte iga tööandja ei ole nii mõistev.

                                                          

No ja nädala lõpuks olen ma siis äraaetud hobune. Ainult et pikali visata küll ei saa, sest üks väike töö vajab veel lõpetamist ja koju jõudes ootab to do list, mis ei mahu tapeedirullilegi ära... Eelmisel nädalavahetusel maandusin istuma mõlemal päeval  neli korda, söögiaegadel. Pühapäeval olin kindel, et näosaate ajaks saan istuma. Mina vaatan telekat ikka väga-väga harva, mõtlesin, et vaataks siis seda finaaligi, aga läks nagu alati... Kui mina viimase söögiga istuma sain, oli kolmas koht juba selgunud.

Aga on lootust, et ehk see nädalavahetus tuleb... eee, kergem? Seda kindlasti mitte, aga vähemalt läbipaistva õhuga ja puurimise asemel hakkavad homme kõlama laste hõiked. Ütleme siis, et nädalavahetus tuleb rõõmsam.

Väike tõestus selle kohta, et kui me midagi otsustame teha, siis peab see saama tehtud vaatamata kõikidele takistustelewink. Tekkis mõte lumememme teha. Läksime välja, seal miinuskraadid ja lumi ei mõtlegi kokku hakata. Pisikene küll, aga tehtud ta sai. Ainult nina ei tahtnud kuidagi püsida.

                                                         

Kaks memme soovivad ilusat advendiaega!