Täna oleks patt mitte kirjutada! Sellisel ilusal päeval peab ju sõpru tervitama. Nii et võtke vastu minu parimad soovid ja soojad tervitused, kõvad kallistused ja pikad paid, kuhjad kiitust teie tubliduse eest ja kõige kaunimad tänusõnad pikaaegse toe ja sõpruse eest. Aitäh, et olemas olete!!!

                                                       

Jätkan siis oma plaanide jagamisega, et hiljem ei saaks nendest taganeda wink. Ka teised kaks mõtet on mõeldud kogu aastaks, aga nimetaks neid plaanikesteks, sest võrreldes esimestega tunduvad nad siiski kuidagi tunduvalt väiksemad. Jätkan raamaturetseptide katsetamist. Mõtlesin, et loeks üle, mitu retsepti jäänud on ja jagaks kuude peale ära, aga siis otsustasin ikka, et jätan omale manööverdamisruumi ka ja panin paika vähemalt kaks magustoitu kuus.

Juba eelmisel aastal, lugedes teie postitusi, jõudis mulle kohale, et tegelikult ei ole ma kogu selle pika aja jooksul katsetanud vist ühtegi uut retsepti, mis ei oleks Fitlapiga seotud. Täielik sõltuvus! Viimane mõte ongi selline, et hakkan vähemalt kaks korda kuus proovima uusi retsepte, millel ei ole Fitlapiga mitte kõige vähimatki seost. Mul on kogunenud aukartustäratav hunnik ajakirjadest, kalendritest, internetist ja mujalt leitud retsepte, mis on tundunud väga põnevad. Viimasel ajal ma isegi ei rebi neid lehti enam ajakirjast välja, sest niikuinii tegema ei hakka. Aga miks??? Patutoidukord ei pea ju olema lihtsalt jäätise või šokolaadi söömine. Ja ma kavatsen teha neid roogasid just sellistena nagu nad seal on, võiga, koorega, majoneesiga... Samas on selline mõttepojuke ka, et kui ikka miski väga maitseb, siis püüan retsepti ära taltsutada, oh, sorry, ära fitlapistada. Miks ainult kaks korda? Esiteks, sellepärast, et enamasti on ka mingeid tähistamisi ja väljas söömisi patupäeva raames ja teiseks, rõhk on sõnal "vähemalt".

Kuna jaanuari kokkuvõtet ma ei teinud, siis "annan aru" veebruari lõpus (märtsi alguses) kahe kuu eest kokku.

Korra FB postitusi sirvides jäi silma kellegi kirjutis, et huvitav, mitu toitu annaks ühest retseptist välja võluda. Tundub ka väga huvitav projekt. Võib-olla võtan kunagi plaani.

Maitseainete teema ei anna mulle ka rahu. Tundub, et vanale koerale uusi trikke enam õpetada ei saa. Astusin mina taas oma rehale otsa angry (liialdamine) ja kukkusin neid kokku ostma. No ei saa nii, et proovin ühte, siis teist, ikka on vaja korraga ja palju. Mõni on hea, aga enamus maitseid on mulle võõrad ja mõni isegi häirib. Näiteks karri, garam masala, suitsupaprika. Viimane oli eriti suur pettumus, sest olles kuulnud sellest ainult häid sõnu, ostsin kohe poolekilose paki (kilohind ju odavam!). Ja pärast siis imestan, et kuhu see raha kaob, eks frown? Õnneks oli tütar nõus proovima, äkki nende perele sobib. Küüslaugupulber on ka jama. Selleks, et korralikku maitset saada, peab seda terve supilusikatäie sisse uhama. See on nüüd küll kaunis kallis lõbu! Aga hüpersuperpuperavastus on hiina viie vürtsi segu. IMELINE maitsebukett. Aga mitte iga firma toodang. Et ma alguses meeletusse vaimustusse sattusin ja panin seda igale poole (no peaaegu), siis sai esimene purgike kaunis ruttu otsa ja tellisin uue, aga seda konkreetset laos ei olnud ja asendati teise tootja maitseainega. See pole pooltki nii hea. Teine avastus oli jahvatatud lagrits. Väga huvitava maitsenüansi annab magustoitudele. Aga valge soola olen roosa vastu vahetanud, mille eest sain tütrelt kiita, et lõpuks ometi smiley. Ma ei ole küll paika pannud, mitu uut maitseainet ma kuus ära proovin wink, aga selle teemaga kavatsen edasi minna, sest nimekiri on veel pikk.

Saingi vist toiduteemaga ühele poole. Peagi jätkan muude plaanidega. Sest neid on mul ikka ka.

                                                       

                                                                      heart  Kaunist sõbrapäeva jätku heart