Nojah, kui kõik on juba jõudnud ära unustada, et meil hakkas mingil ajal uus aasta, tulen mina lagedale selle aasta plaanidega. No mis parata, kui mõni on sellise aeglasema toimega. Mökutis, ühesõnaga cheeky. Hea ikka, et enne Jaanipäeva. No ja Hiinlaste uus aasta on ka veel saabumata...

                                             

Minuga on sama lugu kui Puhhiga, pole ühte asja veel saavutanud, kui juba kaks uut plaani soolas. Ja mitte kuidagi ei saa ma rahus maha istuda ja tõdeda, et olen kõik oma sihid saavutanud. Õnneks mingeid hiigelprojekte sellel aastal plaanis ei ole. No tegelikult, kuidas võtta. Meie maja ja aed on ikkagi väga suur väljakutse. Aga oleme otsustanud mitte tormata ja mingeid konkreetseid ajagraafikuid ei ole maha märkinud. Samas peame kogu aeg teineteist tagasi tõmbama, et selle jätame järgmisesse aastasse, või isegi ülejärgmisesse. Härra kardab, et äkki me siis ei jõuagi seda saavutatut nautida, aga mina arvan, et kui me naudime protsessi (ja seda me teeme), siis see ongi õnn.

                                              

Trennid on saanud minu elu lahutamatuks osaks. Minu plaan on jätkata samas vaimus. Neli trenni nädalas (võimalusel viis, aga see õnnestub harva). Mul ei ole plaanis tõsta koormust nagu paljudel noortel siin, sest parim enne on paratamatult möödas ja sellega peab arvestama (kuigi jah, aeg-ajalt kipun ka unustama). Aga üks sportlik üritus on võitnud mu südame. See on plank. Kui Eve alles tegi selle tabeli, siis mõtlesin, et no on hullukesed! ja sinna see asi jäigi. Aga kui nüüd uuesti jutuks tuli ja ma Eve saavutust nägin, siis otsustasin proovida. Ja nagu ikka eestlaste puhul, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Igal tööpäeva hommikul sätin ajakirja nina alla plangutan. Tänane aeg oli 6:50. Arvestasin enam-vähem välja, et kui ma iga nädal 10 sekundit lisan, siis Jaanipäevaks peaksin 10 minutit täis saama. Just nimelt "peaksin", mitte "pean", sest kui ei saa Jaanipäevaks, siis jõuluks ikka wink.

Toitumise poole pealt kavatsen ka sama rida hoida. Kätt südamele pannes, võin öelda, et nädala sees olen ma olnud ja kavatsen edasi olla 100% kavas (langetaja). Nädalavahetusel on jah, mõningaid möödapanekuid õhtusöögi ja HÕ osas, aga seda vaid kogustes, sest need on grilliõhtud ja siis ei ole ma kaalu lauale tarinud. Karta on aga, et lähitulevikus pean seda tegema hakkama, sest igal esmaspäeval näitab kaal, et nädalavahetusega suudan ma ära nullida kogu nädala languse ja pean alustama jälle nullist. Ja ei, kui keegi arvab, et mängus on alkohol või maiustused, siis need "rõõmud" olen ma omale jaanuaris luku taha pannud. Ja mitte ainult jaanuaris, vaid nii kaua, kui soovitud 64 kilo jälle käes on. Miks just 64? Sest selle kaalunumbriga tundsin ma ennast kõige mõnusamini. Oli selline õhuke olemine ja ei midagi liigset, võisin isegi paljalt end peeglist vaadata ilma mõtteta, et siin ja seal on veel pekki. Hetkel on. Kõik üleliigne on ladestunud kõhule ja jälle on tekkinud "sangad". Väkk! Tuld pekkidele!

Kui teie plaane lugesin, siis imetlesin, kui tublid te ikka olete. Loodan siiralt, et saate ka need ka täidetud. Suure hooga mõtlesin iga plaani juures, et seda tahan minagi ja selle võiksin minagi saavutada, aga tuletasin endale meelde, et pärast eelmist hullumeelset aasta peaks ju omale vahel puhkust ka andma. Sellest siis juba järgmine kord.

Olge siis tublid ja vehkige oma plaane täita! Ja ärge kiirustage, terve aasta on veel ees!