No te ainult vaadake, millised nunnud! Otsustasin nädalavahetusel maha võtta. Mitte et nälg nii väga kallal oleks, lihtsalt hirm oli, et nende vesiste ilmadega lähevad mädanema. No kus see kahju ots siis, hoole ja armastusega kasvatatud ju, lapselapsedki käisid paitamas ja patsutamas. Saab nüüd kõik kõrvitsaga retseptid ära proovida.

Pilte sirvides avastasin ühe toreda seeria suvisest võitlusest karuputkega. See on jälle koht, kus pidin tõdema, et ma olen ikka NII loll. Kasvas ta minu krundist mõned meetrid eemal. Aeda siis veel ees ei olnud ja ma käisin imetlemas, et küll on ilus taim, istutan pärast oma aeda ümber. Õnneks üks vanem naabriproua märkas mind seda uudistamas ja kui Härra aeda ehitas, siis ütles talle, millega tegu ja et ärgu "neiuke" seda puutugu. Uurisin siis härra Googlilt, mida teha ja kaitseriietuses ning varustatuna teritatud labidaga me saime tast jagu. Aga ilus oli!

                                                 

Aga nüün ikka natuke sellest ka, mida peaks siin blogis kajastama. Toitumisest ja trennist.

Toitumine. 100%-liseks seda nimetada enam ei saa. Ja ei hakkagi saama enne kui õunte aeg läbi saab. Aga just selle jaoks ma need  -10% omale ju jätsingi. Kui mul sinna puude alla asja ei ole, siis on kõik korras. Aga kui ma õunu kärutäite kaupa metsa vean, siis on mul neist nii kahju, et püüan osadest vähemalt ampsukesegi võtta. Ja nendest ampsudest on lõpuks naba ninani cheeky. Ei ole teised nii ilusad kah, et kellegile pakkuda. Aga oh kui maitsvad! Kahest klaarist olen jagu saanud, neli tundmatut puud on veel oma aega ootamas. Karta on, et 100% kava jälgimist saan planeerida alles novembrisse frown. Aga vaatamata sellele, et kogu aeg on kiire-kiire, olen peale õunte muud ka ikka söönud. Pina Colada smuuti. Nimi küll ütleb, et see peaks ananassiga olema, aga mina olen teinud mustikate, mustsõstra, banaani ja isegi õuntega. Maitsev, kiire ja mis minul smuuti juures peamine, et see pole vedel lurr. Banaani-vaarika (mustsõstar) muffinid, ära me nad sõime, aga rohkem kindlasti ei tee. Suitsukala-peedi salat. Ma ei tegelikult ei oleks seda proovima hakanud, kui Härra sünnipäevast poleks suitsuturska üle jäänud. Kavaväliselt me ju ei toitu wink ja siis tegingi üsna suure eelarvamusega selle salati. Aga hirm oli asjatu, minule maitses, Härra arvas, et "huvitav". Küsisin igaks juhuks üle, et kas vahel võib veel teha ja sain vastueks, et võib, aga mitte tihti. No ta ei ole ka üldse kalasõber. Kookospiimaga kinoa ja kana. Väga hea oli. Aga et kinoa on ikka suht kallis ja meil kulub toidu peale niigi hullult palju raha, mõtlesin, et proovin järgmine kord näiteks hirsiga. Graavilõhe avokaado ja munaga. Avokaadod ostetud ja kala soolatud sai samuti Härra sünnipäevaks, aga sedagi jäi üle. Selles retseptis oli minu jaoks puudu sepik. Samas avokaado-munavõi retseptis seda ju on ja kaks retsepti kokku andsid väga hea tulemuse. Panin munavõi täisterakorvikesse ja kirsiks tordile läks kala. Nämm! Samuti miksin ma kokku kaks retsepti mustikakama ja kamavaht, sest üks on minu jaoks liiga lurr ja teine liiga tummine, koos aga on lihtsalet super! No ja kui superretsepti peaks valima, siis pakuks iga kell galett muna ja singiga, sest sellest saab teha suppi, salatit, praadi, võileiba, muffineid... Magustoitu pole proovinud wink. Oih, jäingi lobisema... Trennidest siis ehk homme...

                                                           

See mõttekild tuli mu meelde, kui ma lugesin Carmeni postitust motivatsioonist ja selle kommentaare.

Olge tublid, homme juba reede!