Patune emadepäev

Minu emadepäev möödus peaaegu fitlapivabalt. Ei saa üelda, et "otsustasin", lihtsalt lasin minna.

Patupäev oli mul laupäeval. Ennike ajas mulle suitsukala isu peale, aga paarist võileivast oli mulle vähe. Muide, ei leidnud ma ka ka täpset suitsukala kogust, võtsin "hõbeheik, valmis" järgi. Kui see ka vale peaks olema, siis karvu sellepärast peast kiskuma ei hakka (no niigi vähe on teisi). Tegin siis omale vanakooli suitsukalasalatit, riisi, sibula, muna ja majoneesiga. Ja jäätist sõin magustoiduks. Oli ikka hea küll! Proovisin muide Maire kiidetud kukekommi jäätise ka ära. Siin on küll taas see koht, kus võin väita, et meie maitsed on erinevad. Seekord oli mul piparmündijäätis shokolaaditükkidega ja seda oleksin võinud kasvõi kogu karbi korraga nahka pista (ei pistnud).

Pühapäeva hommikul ei hakanud kaua mõtlemagi, kas hakata kavasse vingerdama, või lasta minna, nagu läheb. Et ilusat päeva mitte täielikult kaotada, tõusime juba enne seitset. Eks ma sõdisin ja protestisin küll, et tahan peale eurovisiooni vaatamist hommikul kauem magada, aga õhtul olin Härrale tänulik, et ta järgi ei andnud, sest isegi nii ei jõudnud ma kõike plaanitut ära teha (ei oska viimasel ajal enam paika panna, kas olen aeglaseks mökutajaks jäänud, või on plaanid liiga suured ).

Hommikusöök oli ämma juures. Küpsetuspunktis ostetud soojad saiakesed minu meelest süüa ei kõlvanud, aga viisakusest ikka sõin ära. Muide, ise valisin selle "suure juusturulli". Pärast olid hullud kõrvetised. Kook oli parem olnud, aga seda ma ei söönud, sest ees oli veel väike istumine tütre perega. Seekord otsustasime väljas süüa. Ja taas kord pidin veenduma, et mulle ikkagi ei meeldi väljas süüa. Ei maitsenud mulle ei salat, ei pannkoogid . Siis ehituspood, kalmistu... Koju jõudes oli kõht päris tühi ja siis sõin ära kalasalati jäägi ja banaani ka veel peale. Ja lugesin seda alles lõunasöögiks . Õhtusöök oli täiesti kaalumata (tean, et sõin rohkem, kui kava ette näeb), aga vot HÕ oli jälle kenasti kavas. Korra vilksatas küll mõte, et kui juba, siis juba, et sööks selle jäätise lõpuni, aga ei, sain sellest isust võitu. Tegelikult viimati olin nii "kavavaba" jõulude ajal. Ja nii imelik, kui see ka pole, ei ühtegi kröömukestki kahetsust ega süümekaid. Kas viimaks hakkab pärale jõudma, et kava on inimeste jaoks, mitte vastupidi?

Hea lugu ka eilsest päevast, mis ikka pead vangutama paneb. Mingi aeg tagasi liikus FB-s üks artikkel, kuidas juba 5-10% kaalulangust parandab tervisenäitajaid. Et energiat on rohkem, mälu parem, suhted muutuvad, aga mitte alati paremaks, sest paariline võib muutuda armukadedaks. Arutasime seda Härraga, mõne asjaga nõustusime, mõnega mitte. Selle armukadeduse teema üle viskas Härra nalja, et ja-jaa, kindlasti on mul spordisaalis mõni silmarõõm, et mind sinna niimoodi kisub ja sinna see asi jäigi. Aga eile siis. Tavaliselt töötan riietega, mulle ei meeldi liiga päevitunud inimsed, noored veel, aga vanad "grillkanad" on päris koledad. Seega bikiinides ma ringi ei käi. Aga eile jõudsime õue peale kolme ja ma mõtlesin, et kui kreemiga kokku mökerdada, siis võib küll paariks tunniks maika seljast visata. Hakkasin mulda vedama ja mingi hetk avastas Härra, et mu selg polegi paljas selgroog, vaid ikka päris musklis. Ja et pepu on lihaseline... ja biitseps... ja triitseps... Nojah, ega ma toas ju paljalt ringi ei käi, raskused käes. Ja siis äkki teatas, et jätab oma töö pooleli ja veab ise mulle vajaliku mulla ära, sest muidu naabrimees jõllitab silmad peast välja . Teate, see oli nii naljakas, aga samas nii armas! Naabrimees on nimelt neljakümnele lähenev perepea, kellel modellimõõtu naine kodus!