Pärast pühi

Siiralt loodan, et olite mõistlikumad, kui mina ja te sellist tunnet taluma ei pea. Minul paraku läks see just nii, kuigi enne pühi olin ma absoluutselt kindel, et minuga enam sellist asja juhtuda ei saa. Kuidas see juhtus? Kuidagi iseenesest! Reedel oli 3 kavajärgset söömist ja üks väike istumine tööl, laupäeval olin 100% kavas (langetus). Pühapäeval hommikusöögiks omlett ja kõik ülejäänud toidukorrad pidulauas, mis oli kaetud nii umbes kella kolmest kella kaheteistkümneni. Ja ikka salatit ja suupisteid, liha ja kapsast, sülti ja verivorste, kooki, torti ja piparkooke... Jooki ka ikka. Glögi ja hõõgveini, küll alkoga, küll ilma, jõuluporterit ja kangematki kraami. Ja kes see hull oli, kes sellise lookas laua kattis? Ikka usin perenaine... Ja kes oli see hunnik õnnetust, kes pärast jääke külmkappi üritas mahutada? Ikka seesama perenaine... Ja kes pärast kaks päeva neid jääke endale sisse toppis? Ja no mis kavast me siin räägime???

Trenn? Ei mingit trenni pühade ajal. Sellega hakkas tegelikult juba nädala sees viltu vedama. Esmaspäeval oli ringtreeningus asendustreener. No nii kehvas trennis polnudki ma varem käinudki. Puhkust oli rohkem, kui trenni ja harjutused liiga kerged. Püüdsin siis asja raskustega kompenseerida ja tegin põlvedele liiga... Teisipäeval unustasin basseini minnes trikoo maha. Eks ma siis müttasin saalis, aga see ilma treenerita tegutsmine pole ikka minu rida. Või peaks mingi kindel plaan ees olema. Muidu olen nagu peata kana, natuke ühte ja natuke teist, lõpuks saan ikkagi aru, et täistambiga trenni jaoks on mul kubjast kukile vaja. Kolmapäeval oli küll hea trenn, Liina juba laiselda ei lase, see-eest saunakeris leige ja basseinis ka aega parajaks teha ei saanud, sest trikoo ei olnud vahepeal minu kotti hüpanud. Neljapäeva päeval töö ajast ära käia ei õnnestunud ja reedel kahte trenni minna ka mitte. Urrrrr! Tige olin!  Aga rahustasin ennast, et ju see kaitseingel valvab mu üle ja ei lase üle pingutada. 

Aga kus oli kaitseingel siis, kui ma eile kaalul ulmelist numbrit nägin??? Vaatas aknast välja? 70,1 kilo! Ma ise lootsin, et number seitse on jäädavalt unustatud . Ja sama number irvitas mulle ka täna vastu. Siit siis taas kord tõestus, et mina pean fitlapi jüngriks elu lõpuni jääma ja lohistama end trenni nii kaua, kui jalad kannavad (või kuni rahakott lubab).

Kas ma nüüd sellepärast kurb või masendunud olen? Ei ole. Sest tegelikult oli ju tore päev! Lapselaste siiras rõõm kingituste üle, nende kilked ja naer (nojah, pisur tülitsemist ka sekka) kaaluvad kõik üle. Lihtsalt raske on olla, aga omad vitsad peksavad ja kes ei oska õppida võõrastest vigades, õppigu enda omadest!

Rahulikku aasta lõppu!