Et eilse blogi kommenteerijad soovisid miniseelikus pilte, siis palun väga! Kuigi jah, tegu on kleidiga, kuid selle-eest vaadake, kui seksikad sukad! Sukahoidja ja tripid... Tol ajal (noh, veidi üle 50 aasta tagasi) laste sukkpükse veel ei olnud. Parandus, Nõukogude Liidus ei olnud. Aga kui lõpuks kellegi tuttava-tuttava kaudu ema need siiski sai, siis selgus, et minu kints sinna sisse ei mahu sad.

                                                        

Nojah, eks ma sündisin juba suurena, üle 4 kilo. Tol ajal ei teadnud keegi ette, millisest soost laps sünnib. Emal oli nii suur kõht, et kõik olid kindlad, et poiss tuleb. Või kaksikud. Tulin hoopis mina. Üksinda. Aga sõin kahe eest ja kosusin ka. Kuuldavasti jooksin poest tulnud vanaemale vastu, kukkusin kotte tuustima ja enne ei rahunenud, kui võid sain. Brrrr! Seda olin ma ikka mõnuga matsutanud. No kui võid ei olnud, siis pidin kahelt poolt saiakannikad saama.

Aeg läks ja minakene kasvasin. Vanaema oli kodune ja lasteaias ma ei käinud. Siis aga jäi vanaema raskelt haigeks ja ma käisin pool aastat lasteaias. See oli õudne kõigile. Minule, emale, kasvatajetele. Olin harjunud koduste söökidega ja sealsed toidud mulle ei maitsenud. Eks sõin ikka, sest kõht oli ju tühi, aga mõnest toidust jäi lausa lapsepõlvetrauma, nii ei söö ma siiani näiteks ühepajatoitu või karamellikisselli. Porganditki hakkasin alles Fitlapiga sööma. Kasvatajad vihkasid minu juuste kammimist peale lõunauinakut, poolde selga libedad lokid ei tahtnud kuidagi patsis püsida ja mina olin harjunud, et vanaema pusib pool tundi ühe patsiga, rääkides samal ajal mulle muinasjuttu sel ajal kui mina võisin küpsist või pirukat nosida. Vahemärkusena ütlen, et mu vanaema küpsetised oli nii head, et huvi magusate küpsetiste vastu suri koos vanaemaga (hea seegi). Ema vihkas mulle järgi tulemist, sest ma olin pahur, näljane ja nutune. Ilmselt seepärast tuli tihedamini vanaisa, koos poepirukatega, aga näljaga sobisid needki.

Kui vaid keegi oleks teadnud, kui palju valusaid solvanguid ja kibedaid pisaraid need küpsised, pirukad ja saiakannikad mulle lähitulevikus toovad, usun, et kõik oleks kujunenud teisiti. Ja kui mina oleksin teadnud, et lasteaed on alles põrgu algus, poleks ma neid ilmselt söönud...

Aga noh, lõpp hea, kõik hea! Elagu Fitlap!