Natukene tumedam triip.

Olin enam kui kindel, et sellelgi nädalavahetusel muhku ei saa. Ei olnud ei külalisi oodata, ei suuremaid töid teha... Ja just sellepärast jätsingi puhkepäevad plaanivabaks, et teeks kärmelt mõned töökesed ära ja lubaks omale lõõgastust. Põmaki! Kas ükskord vanainimene ei õpi, et peale seda reha astun kohe ka järgmisele? Liialdamine, muidugi! Neid "töökesi" aina kuhjus ja kuhjus, kuni ma sain aru, et peab ikka maha istuma ja plaani kirja panema. Ja-jaa, just nimelt kirja panema, sest kui ma niisama mõttes planeerin, siis pean võimalikuks kolme päeva tööd kuue tunniga ära teha. Muidugi tuli osa töid sellesse nädalasse edasi lükata, aga siis tekkis kohe see rahulolematus iseendaga ja ma püüdsin ikkagi võimalikult palju jõuda. Tulemus? Väsinud, tige ja turris , maandusin pühapäeva õhtul kell üheksa tugitooli, et süüa hilisõhtune toidukord ja oma küüned niigi palju korda saada, et esmaspäeval ei arvataks, et ma just puu otsast alla tulin. Oma osa on ka kella keeramisel. Ma põen seda tavaliselt paar nädalat. Aga no mis siis ikka... 

Toiduga probleeme ei olnud. Suutsin riivitud juustu ( nii õhuline, nii kohev, nii-nii-niiiiii......) kaussi kindlakäeliselt lisada küüslaugu ja majoneesi ilma et ma ribakesegi suhu oleksin pistnud. Ja maapähklivõid kasutades isegi ei limpsinud nuga puhtaks! Seda enam olin nördinud, kui esmaspäeval kaalu peale astusin.

Tõepoolest, astusin kolm korda, et veenduda, et number, mida ma näen, on tõsi . Number jäi samaks. Kui laupäeval ja pühapäeval sain rõõmustada 64 üle, mis siis, et koma 9, siis esmaspäeval oli kaal 67,3. Pluss 2,4 kilo! Jah, oli küll patukas, aga ilma ühegi liialduseta. Ma vaid ei kaalunud liha ja juurikaid ning sõin lisaks ühe grillitud lavashirulli küüslaugujuustuga (ühest lavashist teen 4 rulli). Kui ma üldiselt ütlen, et ei stressa kaalunumbri pärast, siis peale 100% kavas püsimist on selline hüpe ikkagi masendav küll. Õnneks masetsemiseks aega ei ole ja elu läheb (jookseb) edasi ka selle kaaluga.

Täna proovisin uut trenni. Ma ei tea, kas see trenn on olnud minule ebasobival ajal, aga enne ma sinna sattunud ei olnud. Süvavee aeroobika. Võimas! Siiani olin nii mitmeski erinevate stiilide ja treeneritega basseinitrennides käinud, aga leidnud, et kõik on kuidagi lahjavõitu. Ainult üks on supertrenn. Tuleb välja, et teine veel. Kui vähegi võimalik, katsun sinna veel jõuda. Ausalt, mul oli vahepeal tunne, et ma rohkem ei jaksa, aga siis vaatas treener mulle otsa ja ütles: "Kõrgemale! Jaksad küll!" Ja ma jaksasin.

Heleni "küsi ja sulle antakse" toimis jälle! Eelmine kord kurtsin, et Heikki ei vasta kommentaaridele ja nagu võluväel olid vastused olemas. Mnjah, küsisin, kummas järjekorras teha jõutrenni ja aeroobset trenni, et kaal kiiremini langeks. Sain teada, et toituma peab õigesti . 

Aga elu on ju ikkagi lill! Minu kuuri katusel on lilledest juba marjad saanud. Jõhvikad sõid linnud ära, aga pohlad vist ei maitse. Peaks üles ronima ja ära korjama.

Olge tublid!