Kõigepealt tervitan kõiki fitlapparitest väikelaste töötavaid emmesid ja tahan öelda, et imetlen, kui supertublid te olete, kui jõuate töö ja laste kõrvalt trenni teha ja toitusid mõõta-kaaluda. Minul oli teisipäeval jälle kodukontor ühildatud kodulasteaiaga ja no arvake ära, kas ma jõudsin haige lapse kõrvalt tööd ka teha.

Aga nüüd põhiteema juurde.

                                      

Ei, jooksma ei ole ma hakanud, aga ma arvan, et see sõnum sobib ka teiste eesmärkide puhul. Mina olen igatahes väga uhke, et suutsin nädalavahetuse mööda saata ühelegi rehale astumata. Mitte ühelegi, usute? Ja vee joomist olen ka kontrolli all hoidnud, kindlalt üle liitri iga päev! Aga kas kaal kiidab mind? Tühjagi angry! Täpselt sama, kõigub siia-sinna, aga vähemaks ei lähe mitte üks raas.

                                                                         * * * 

Pühapäeval pidin õues nii palju toimetama, et sain endalegi üllatuseks kõik tööd tehtud. Ma ei oleks nii külma ilmaga planeerinudki 5 tundi õues, aga nii juhtus. Härra tegi elektritöid ja ütles mulle, et umbes kolm tundi ei saa ma köögis midagi teha. Sain aru, vett ju ka ei ole elektrita. Otsustasin siis, et tore, siis on mul aega triikida smiley. Blondiin ikka! Oleme elektrist niivõrd sõltuvuses, et ei saa arugi, et ilma selleta oleme püstihädas! Haa, internetti ju ka ei ole siis! Tahvlis on, aga see vidin on mul küll ainult lugemiseks ja lapselaste ajaviiteks, kui vanaemal mingi tähtis tegemine mängudele vahele tuleb. Nii et õue! Kolmest elektrivabast tunnist sai sujuvalt viis ja viimasedki lehed said riisutud, peenrad puhastatud ja isegi noortele puudele tüvekaitsed paigaldatud. Õnneks olin termostesse kuuma teed ja kohvi varunud. Aga kogu töö käis rõõmsa linnukoori saatel, sest laupäeval meisterdas Härra uue lindude toidumaja ja pühapäeval sai see püsti pandud. 

                                                                          * * *

Eile oli väike tähtpäev. Möödus täpselt kaks aastat päevast, mil ma esmakordselt spordiklubi trennis käisin. Uskumatu, kuidas aeg lendab! Kui vähegi mahti saan, plaanin trennidest pikemalt kirjutada.

                                                                           * * *

Meid oli siin vist mitu, kes me omale aasta alguses kenad kolme aasta päevikud ostsime, et sinna oma mõtteid kirja panna. Kuidas teil siis läinud on? Mina siis ükspäev avastasin selle päeviku koristamise ajal. Hunnik "vajalikku" pabereipahna oli peale laotud ja märkmik sügavasse unustuse hõlma vajunud. Peaaegu neli kuud vahele jäänud. Mis siis ikka, panin ta nähtavale kohale ja üritan uue hooga täitma hakata. Päris iga päev ei jõua, aga mõned korrad nädalas ikka.

                                                                           * * *

Loete ju ka Heikki postitusi? Keegi on kommenteerinud ka? Aga vastust saanud? Kutsub üles kommenteerima, aga vastust vist polegi ette nähtud. Kahju küll. 

                                                                           * * *

Nüüd, kui nädalavahetused tubasemaks kujunevad, kavatsen hakata jälle rohkem uusi retsepte proovima. Nii originaalis, kui muudetud ja miksitud kujul. Ootan ikka veel Maarika lubatud postitust maitseainete teemal, sest minu maitseainete riiul on väga nigel. Ei oska suurt peale soola ja pipra tahtagi. No muidugi on mul pidevas kasutuses chilli, küüslauk ja ingver, aga värsked, mitte maitseainena. Ja siis see mõnus maitsepüree, mille ma siin ise chilliga tegin (kirjutasin vist sellest juba, või siiski mitte?). Olen mitu korda üritanud, et tellin midagi Umamist või I-herbist, aga ei oskagi midagi tellida. Mida teie kasutate?

                                                                          * * *

Jama, just hakkasid mõtted tulema, millest kirjutada, aga peab ühele kohtumisele minema. Mis siis ikka, elu on endiselt lill. Lursslill.