Teate, minul on seekord isegi kahju, et see challenge otsa saab. Nii tore on, et kogu aeg on midagi põnevat lugeda, nii tore, et just minu "lemmikud" (kas keegi ei pakugi paremat sõna?) nii palju viitsivad kirjutada ja kommentaaride all arenevad pidevalt pikemad vestlused. Samas sain teada, et ma polegi ainus salablogard! Minu blogimisest ei tea tõesti mitte keegi, isegi mitte seda, et ma mingeid kommentaare siin kirjutan. Ma usun, et tuleks korralik kodusõda, kui see avalikuks tuleks. Õnneks on kummalgi oma arvuti ja pole kombeks teise oma näppida. FB konto avastas Härra küll, hakkas tahvlis Eesti Energia äppi vaatama ja avastas. Ma püüdsin talle isegi näidata, et mul seal midagi muud ei olegi, kui ainult Filapi toetusgrupp, isegi ühtegi sõpra pole,aga tema arvas, et see ei ole üldse mingi probleem, talle tegi see pigem nalja, noh, pilt ka selline totakas wink. Temal endal kontot ei ole.

Ja kui juba Härrast rääkida, siis tean küll, et nii mõnigi leiab, et ma olen ta ära hellitanud, neli korda päevas kahekäigulised söögikorrad... Olen küll, aga miks see halb on? Tema hellitab mind jällegi omamoodi. Mina ei tea mitte midagi autost ja selle hooldusest, ehitamisest, remondist ja muudest meestetöödest. Ma näiteks ei ole eluilmas grillinudki ja kaminat ei oska ma ka süüdata. Ja mul ei ole häbi tunnistada, et ma ei tahagi mingit võrdõiguslikkust, tulgu või sada võrdõigusvolinikku õue peale seda õigust taga ajama. Mingist ajakirjast lugesin kord, et ema oli oma lasteiaealist last kiitnud, et tubli tüdruk oled, see aga vastas, et ta pole mingi tüdruk, maailmakodanik on hoopis! Mul on tõeliselt hea meel, et minu lapselapse lasteaias tähistati naistepäeva, õpetati poistele, kuidas tüdrukute vastu viisakas olla ja poisid kinkisid tüdrukutele omajoonistatud lilled. Võtke heaks või pange pahaks, mina tahan olla hoitud ja hellitatud naine, mitte suvaline maailmakodanik. Kui  Härra üleeelmisel suvel nädalakaupa mujal tööl oli, siis esmaspäevast reedeni nautisin üksindust, aga juba neljapäeval hakkasin tunde lugema tema kojutulekuni. Ja oi kui tihti pidin helistama, et uurida, mis ma selle või teise probleemi puhul tegema pean. Ma ei osadud isegi korke sisse lülitada ja mul polnud õrna aimugi, mida peale hakata kompressoriga, kui poole pesemise pealt enam vett ei tulnud. Aga kui tahad midagi saada, pead ju ka midagi vastu andma, või kuidas?

Tööl hakati minu tööruumis remonti tegema. Toimetasid kolm meest, mina pidin vaid näitama, et mida ja kuhu. Kõik tore, kuni hetkeni, kui avastati, et teine lauatelefon ei tööta. Muidugi ei tööta, nad kiskusid ju minu toas kõik juhtmed välja... Ja siis tuli välja, et mina oleksin pidanud seda ette nägema. No ma ei olnud kade ka ja vastasin, et minul kodus tegeleb juhtmete ja elektrivärgiga ikka meesterahvas ja ma ei osanud arvatagi, et üks naine peab kolmele mehele sellist asja õpetama hakkama. Suure pusimisega said ikka asja jonksu, aga järgmisel päeval tõmbas töömees ikkagi juhtmed seinast frown... Olen nüüd üle nädala "kodutu" olnud ja paistab, et ka terve järgmine nädal...

Aga tänaseks ongi tööpäev praktiliselt läbi, ilusat nädalavahetust kõigile!