Mul oli juba kooli ajal nii, et kui ma midagi läbi kirjutasin, siis jäi see hästi meelde. Polnud mingeid spikreid vaja, kui konspektis kõik korralikult kirjas. Neljapäeval panin oma probleemid siia kirja ja õhtul tundsin, kuidas sellest abi oli. Et reedel pidid lapselapsed minu juurde laekuma, otsustasin elamise ära koristada. Mitte et mul hirmus must kõik oleks olnud, ikka selleks, et veel puhtam oleks. Tavaliselt võtaks see mitu päeva aega ja kui päris suurpuhastusest rääkida, siis enamgi ( no siis, kui hambaorgid, hambaharjad ja vatitikud käiku lähevad wink). Aga seekord otsustasin mitte liialdada ja saime Härraga paari tunniga hakkama. Mitu korda tundsin kiusatust eelpool nimetatud abivahendid käiku lasta, aga lootes kaduneljapäeva imettegevale väele, sain hakkama. Jess, tubli olen!  Istusin maha ja panin terve nädalavahetuse plaani paika. Veel tublim ju!

                                                           

Reede. Väiksem piiga oli öösel haigeks jäänud. Mõned vangerdused, väikesed plaanimuutused, liigume edasi. Aga haige laps on haige laps, oma soovide ja tahtmistega. Lõpuks jäi nii, et peale oma üritust viisid emme-issi ikka lapsed koju ja vanaema pidi kõik oma plaanid taas ümber tegema. Siis algaski keks ümber rehade. Tekkis ju lisaaeg ja selle asemel, et see omale puhkamiseks jätta, hakkas aju topeltkiirusega genereerima plaani, et mida kõike jõuaks ära teha. Õnneks tuli uni enne, kui ma kõik maailma tegemised mõttes omale mõne tunni sisse mahutada oleksin jõudnud.

Ja laupäeval veel vihm! Kust see tuli?! Ilmateade lubas ju, et alles õhtul hakkab sadama angry! Aga mul on ju vana tuttav nipp, see on muidugi suuremate ja tähtsamate asjade jaoks, aga küllap sobib siiagi

                                                            

                                                         

On ju? Ei saa õue? Olgu! Seda rohkem jõuab toas teha! Oi, millised fantaasiad hakkasid kohe peas tiirlema, kuidas ma teen ja jõuan... Muidugi vehkisin nagu segane! Isegi lõunasöök läks püstijalu sisse ja tulemus!? Ei jõudnud! Taas kord oli reha maas... Põmm! Ai!

Pühapäeval suutsin paremini keksida. Mitu korda oleksin äärepealt peale astunud, aga jõudsin viimasel hetkel kõrvale põigata. Kuigi jah, kui ma loeksin ette, mitu rooga mul nädalavahetusel valmis, võiks sellest eraldi postituse teha. No ei saa, et teen ainult ahjukartulid, teeks teisel päeval seda head kartulipüreed kõrvitsa, lillkapsa ja porgandiga. Ah et lillkapsast jääb üle? Võib ju lillkapsariisi teha. Siis aga märkasin vedelevat reha, tõstsin ta kõrvale ja kõik plaanivälise lükkasin järgmisesse (sellesse siis) nädalasse. Uskumatu, sain juba enne kaheksat oma armsasse tugitooli maanduda ja ei ühtegi süümekat, et mõni töö jäi tegemata!

Nii et elu on ikkagi lill! Mina tõstsin oma "lillekesed" terrassilt tubadesse, aknalaudadele. Tomatid on tüdrukute toas. Ootame nüüd koos, et ehk jõuludeks saab teise saagi tomateid.

                                                          

Ilusat alanud nädalat!