Minu rehad vol 2. Kitsamad rehad.

Kitsamad sellepärast, et võrreldes esimesega, astun nendele veidi harvem otsa. Aga kolaka saan ikka. Iga kord. Valusa. Ja õppust ei võta. Või siis võtan. Järgmise korrani.

Jätan planeerimata.

Ükskõik mida. Töid ja tegemisi, toidukordi, ostusid… Olen olnud planeerija nii kaua, kui end mäletan. Päevikud, märkmikud, lehekesed… Juba kooli ajal oli mul peale õppimise hulk tegevusi. Trennid, laulukoor, joonistamine, tantsimine, muusikatunnid ja veel palju muud. Et kõike jõuda, oli vaja perfektset plaani. Nii ka nüüd. Ja ometigi mõtlen tihtipeale, ah, sel nädalavahetusel (nädalal, päeval) on nii vähe vaja teha, mis ma ikka siin nii väga ette mõtlema peaks. Viga! Oh, ja kõige hullem on asi siis, kui mul on küll plaan, aga see paisatakse segi. Siis olen ma tige nii enda, kui teiste pealeangry. Sest kui plaan on juba tehtud, siis on see püha. 

Teistega võrdlemine.                        

No aga mina pole ju lill. Ja-jaa, ma tean, et see on rumal, see võrdlemine. Ei, ma ei võrdele selles mõttes, et näe, sellel on ilusam aed, uhkem maja, parem auto… Ikka selles mõttes, et kuidas tema saab, jaksab, oskab, suudab… Ja siis ma tunnen ennast nii saamatu, nõrga, rumala, paksu ja koledana. Ja ma suudan ennast niimoodi pisarateni kiruda ja haletseda. Eks seda igas eluvaldkonnas, aga praegu kipun eriti võrdlema trennis. Mõistuse hääl kusagilt sügavalt seest ju ütleb, et ei saagi võrrelda oma jõudu ja jaksu 20-aastaste piigadega, aga see teine hääl…  Eks ma mingi hetk saan aru, et…                                  

                                                     …    ,aga selleks ajaks on rehavars oma töö teinud sad.

Hoolimatus enda vastu.

Ja selle reha peal tallun ma alalõpmata. Ikka on alati teiste soovid, vajadused, tahtmised minu omadest eespool. Loen läbi mõne targa raamatu või artikli ja otsustan, et nüüd on kõik, nüüd hakkan eelkõige enda peale mõtlema. Ja tulemus? 

                                                           

Aga niipalju olen viimasel ajal siiski enda soovid läbi surunud, et on hakatud arvestama minu trennidega. Nii tööl kui ka kodus. Härra muidugi endiselt aeg-ajalt toriseb, aga seda vist juba lihtsalt vanast harjumusest wink.  Ja tööl olen ma õppinud rohkem kohustusi deligeerima.

                                                           

Aga vot niipalju olen õppinud end armastama, et ei ühtegi "sõbrannat" enam! Selle reha otsa olen nii palju astunud, et viimased muhud valutavad juba kuus ja pool aastat.

Unustan puhkuse.

Jällegi pärast mõnda "tarka lugemist" teen otsuse, et keha vajab puhkust. Vajab ju? Ja kauaks sellest teadmisest piisab? Talvel ikka mõned õhtud sokutan end raamatut lugema tugitooli. Suvel luban iga nädal, et järgmine nädalavahetus puhkan frown. Kuigi tean ju ette, et ei tee seda. Laupäev-pühapäev jõuan teleka ette parimal juhul 8-9 paiku, hilisõhtuse toiduga. Siis paneb Härra mõne filmi. Pühapäeval on kergem, siis on maniküür, pediküür…, saan filmi vaadatud, aga laupäeval jään raudselt teleka ette magama. Tütar ükspäev küsis, et kas ma mäletan, millal ma viimati pikutasin, niisama, päeva ajal. Mäletasin täpselt. Just eelmisel päeval, kui olin hirmus palju üleliigset ära söönud ja kõht tuli lõhki lõigata. Tütar vaatas mind kui segast surprise. Pidin siis selgitama, et pärast seda, kui olin pistnud nahka vanaema, Punamütsikese õe, kaks kassipoega ja kaks metsast leitud titte, tõi imekombel pääsenud Punamütsike kohale puuraiduri, kes mu kõhu lõhki lõikas. No oma 15 minutit sain pikutada cheeky.

                                                        

Ja ikkagi on elu lill, pilti täna pole (vaadake selle asemel Akela lilleasendi pilti, mille ma kavatsen muide järgi proovida, kunagi tulevikus)

 

 



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod