Jälle on üks kuu läbi saanud ja uus pihta hakanud. Ma ei ole viimasel ajal teinudki erilisi plaane kuu alguses, pole siis ka põhjust olnud kuu lõpus kokkuvõtteid teha. Seekord sai siis poole märtsi pealt omale käsud-keelud seatud. Sest just siis torkas mulle pähe, et pole mõtet oodata mingit muutumist, kui ise selleks midagi ei muuda.

                                               

Ma küll ei süüdistanud kaaluprobleemides Fitlapi, kuid ikka oli mul vabanduseks öelda, et ju siis selline kaal sobib minu kehale, et talvel ongi rohkem pekki vaja, et vanus ka juba selline... No ja kui lisada, et mul on kilpnäärme alatalitus, ainevahetushäired ja krooniline kõhukinnisus, siis ongi kõik OK. Ja siis mingil hetkel sain aru, et olen sattunud samasse mugavustsooni, kus olin siis, kui kaalusin 89 kilo. Jälle samad ettekäänded ja otsitud vabandused...

                                                

19. märtsil otsustasin teha algust paarinädalase eksperimendiga, mille käigus tulin sellest mugavustsoonist välja ja vabanduste asemele tegin omale plaani, mis sisuliselt oli lihtsalt "pisipattude" keeld. Ennike mainis, et see plaan sobib liitumiseks "jõhkra märtsiga", no miks siis noorematega mitte kampa lüüa!

Ma pidasin oma plaanist täpselt kinni kuni haigestumiseni. Kui aga haigeks jäin, siis muutsin vaid niipalju, et lisasin toitumises +10% ka trennivabal päeval. Sest mingist trennist ei saanud juttugi olla, aga ma olin kindel, et keha vajab tervenemiseks veidi rohkem energiat.

Täna on siis kaks nädalat täis ja minu kaal oli hommikul 64,7 kilo. Nii et kahe nädalaga - 2,6 kilo. Kusjuures reedel, märtsi viimasel päeval oli see isegi 64,0!

On põhjust samas vaimus jätkata. Mu tervis on küll parem, kuid mitte veel päris hea.  Palaviku asemel on nõrkus ja kurguvalu on üle läinud kuivaks köhaks. Aga vähemalt ma ei pea enam voodis lesima ja saan juba ringi sebida. Eile sorteerisin näiteks viimased õunad keldris ära. Vaatepilt oli kurb, 8 ämbrit välja visata ja vaid 1 väike kastitäis söödavaid ubinaid. Imestada pole siin midagi, kevad juba käes ja hoiutingimused olid sel aastal veel suht viletsakesed. Aga vot patustasin küll, täiega. Kui õunal oli ühel pool plekike ja teine pool ilus, siis ampsasin selle ilusa poole ära. Ja ma ei oska öelda, mitu kilo ma niimoodi omale sisse mugisin cheeky. Süümekateta.

Pühad olid seekord kurvavõitu, sest tavaliselt käime ämma juures ja siis käib tütre pere meil. Sel aastal ei läinud kedagi nakatama ja püsisime kahekesi kodus. Munad värvisin niikuinii ära, sest mulle nii meeldib see tegevus. Näitan teile ka.

                                            

Kahju, et ma neid teile pakkuda ei saa, aga küllap on teil enda omade söömisegagi tegu wink...

Aprilli plaan on mul ka juba olemas, aga sellest juba järgmine kord.

Ilusat alanud nädalat teile! Minul on akna taga kevade asemel täitsa jõuluilm smiley.