Märk ülevaltpoolt?

See, et minuga ikka "juhtub", on tavaline. Ilmselt sellepärast, et ma ei oska paigal püsida, alati on vaja midagi uut, mingit väljakutset... Täna hommikul "juhtus" aga midagi sellist, mis pani mõtlema.

Magasin kehvasti. Esiteks peaaegu järjest söödud õhtusöök ja hilisõhtune söök +10% oli liig mis liig ja siis veel see vesi, mis tuli kindlasti sisse kulistada... Täis kõhuga oli raske uinuda, vesi ajas öösel vetsu, siis ärkasin üleni higisena ja kõike seda saatsid veel jalakrambid. Hommikul tuli alateadvusest korraks mõte trenn vahele jätta, aga mõistus tõrkus. Kuidas nii??? EI mingil juhul! Lemmiktrenn ju (nagu mul oleks mõni mittelemmik )! Panin aga trennikoti kokku ja tavaline hommikurutiin jätkus. Autosse istudes hakkasin kohe blogisid lugema. Viimasel ajal on isegi "lemmikute" (mulle ei meeldi eriti see väljend, äkki keegi pakub midagi sobivamat) postitusi nii palju ja nii huvitavaid, et vaevalt jõuan järge pidada. Et miski on mäda, taipasin liiga hilja. Sõitsime minu tööle ja kõik võimalikud pööramise kohad olid mööda sõidetud. Olgu öeldud, et ma ei olnud Härrale sõnagi oma hommikuste kahtluste kohta lausunud, ta lihtsalt jäi mõttesse ja keeras automaatselt teises suunas. No ma oleks ju võinud pisut jonnida ja kuigi Härra oleks sellepärast pidanud vääääga suure ringi tegema ja tööle hiljaks jäänud, oleks ta mu ära viinud. Loobusin ja tulin tööle. Märk ülevaltpoolt? Kaitseingli hoiatus? Või Härra alateadvus vastas minu omale? Kummaline, eks?

Üks pisiparandus. Kui keegi luges minu eilsest postitusest välja, et see hommikune pool tassi kohvi on mul ainuke, siis ei, nii see paraku ei ole, see on ainuke piimaga joodav kohv. Kõik ülejäänud on türgi kohv (tööl) ja topeltespressod (kodus), mida ma ei tahagi piimaga rikkuda. Kohv ongi vist minu suurim sõltuvus, mida aeg-ajalt suudan piirata, et siis jälle näiteks pühapäeval vahetpihamata kohvimasina nuppu vajutada.

Eile jäi ütlemata ka see, et loomulikult ei mingit alkoholi "inimkatse" ajaks. Aga see on tegelikult ju loomulik, sest alates 2.jaanuarist olen olnud "puhas poiss". Lubasin endale, et mitte üks tilk enne 64 kilo taassaavutamist (ei mäleta, kas olen julgenud seda suure suuga välja reklaamida, jätab alati sellise alkohooliku mulje ). Siiski olen kahel korral lubadust rikkunud. Eesti 100. juubeli puhul võtsin tööl ühe sümboolse lonksu ja naistepäeval teise. Mehed kinkisid meile mingi super-puper kalli shampuse ja eks ma siis tahtsin ka mekkida (mõlemal korral oli tegemist tõesti lonksuga, mitte klaasiga). Mnjah, no ei saa mina aru kallist äädikamaitselisest veinist ja veel kallimast shampusest, mis on nii hapu, et lõualuud krampi kisub! Ainult proua raamatupidaja kiitis, et küll on hea. Kuigi tema nägu vaadates oli küll selline tunne, et parema meelega ta seda ei jooks. Aga peen proua ei saanud ju tunnistada, et ta nagu meiegi (mitte piisavalt peened ja haritud) eelistaks kordades odavamat Martini shampust . Appi, ja selle peene prouaga pean ma paar nädalat tuba jagama!

Rõõmsat kevade algust kõigile!