Mahakandmisele veel ei kuulu

Nohu läks üle ja põlv on ka terveks saanud. Trenni olen siiski veel vähe jõudnud. Ei ole asi laiskuses , lihtsalt kogu aeg tuleb midagi vahele. Loodan, et järgmisel nädalal saan kõik neli korda käidud. Aga hommikuti teen ju kodus ikka, sellevõrra siis pisut rohkem. Viimase aja lemmik on see https://www.youtube.com/watch?v=zd8pDgK-HhQ&t=1052s. Selline, nagu mulle kõige rohkem sobib, ilma karglemiseta. Auväärset iga tuleb ju ka arvestada.

Eelmisel nädalal juhtus minuga uskumatu lugu. Julgen seda ainult teiega jagada, sest kodus hoidsin suu kodusõja vältimiseks kinni. Samal ajal kui olin ringtreeningus, toimus samas saalis fitnesskuu raames võistlus, mis koosnes kolmest osast. Hüppenööriga hüppamine, kätekõverdused kangilt ja raskusega kükid. Minul ei tulnud mõttessegi osa võtta. Alustame juba sellest, et hüppenööriga hüppasin viimati üle neljakümne aasta tagasi. Aga meie treener sättis ringtreeningu nii, et pidime kõik osa võtma. Muidugi oli võimalus keelduda, aga teised kõik hakkasid võistlema, no ja ega siis minagi mingi papist kiisu ole. Hüppenööriga hüppasin minuti jooksul 127 korda. Seda on muidugi väga vähe võrreldes teistega, aga ise olin arvanud, et hea, kui 10 hüpet teen . Kätekõverdused. Kang oli maast umbes 50 cm kõrgusel. Tingimus oli, et rind peab puudutama kangi ja siis käed täiesti sirgeks. Ebaõiglane, spordirinnahoidja vajutab niigi pea olematu rinna veelgi lapikumaks . Mis viga suure rinnaga teha! Siiski olin saavutatu üle meeldivalt üllatunud, 45 korda . Muidu olen küll kehv kätekõverdaja. Proovisin peale Carmeni postitust, mitu kõverdust 2 minuti jooksul teen. Häbi tunnistada, 16 korda esimese minutiga ja paraku 0 teisel minutil. No lihtsalt ei jaksanud rohkem! Viimane ala, kükid. Enne pidi kaalule astuma, sest kangi raskuseks oli pool kehakaalust, seega 32 kilo. Pepu all oli pink, mida pidi kannikaga iga kord puudutama. No ja arvake ära, mitu kükki ma tegin? Enne mind tegi neiuke 130 kükki, püstitades uue rekordi. Mina ise arvasin, et hea, kui 30-40 teen... Aga kui juba 70 oli tehtud, vilksas peast läbi mõte, et teeks 100! Tegin. Ja siis ärkas minus see paganama hasardikuradike. Muidugi pidin ma eelmise rekordi purustama. 140 korda. Ja mul oleks olnud jõudu veel teha, aga aju andis häiret, et põlv ju alles sai terveks. Ma ei tea, kas keegi tegi pärast rohkem ka, aga suur oli mu üllatus, kui sain meili, et üldkokkuvõttes sain kolmanda koha ja auhind ootab klubi vastuvõtus. Asi pole ju auhinnas, kas kujutate ette, kui hea meel mul oli tõdeda, et saan, jaksan ja suudan!? Ja muide, järgmisel päeval ei olnud vetsus käies invaliidi käetugesid vaja, vaid õige pisut olid reielihased hellad.