Suur suvine allahindlus! Osta kohe!
Sulge

Ma tahaksin kodus olla

Ja mitte ainult õunapuude õitsemise ajal. Alates lumikellukeste ärkamisest kuni kanarbiku ja kukeharjade õitsemise lõppemiseni. Kogu seda ilu tahaks näha ja nautida mitte ainult nädalavahetustel, vaid igapäevaselt. Ja kui palju oleks aias tegemist ja askeldamist! Mitte midagi ei jõua! 

See on nii seatud, et aeg ei peatu,
vaid aina edasi tõttab.
Ja päevad läevad ja aastad mööduvad.
Ja sul on kiire, on väga kiire,
sa aina kuhugi tõttad.
Ja päeva püüad ja märkamatult
õhtu ongi käes…

Hea veel, et mul on võimalik korra nädalas kodukontoris tööd teha. Abiks seegi, kuigi eks siis kuhjuvad tööl tegemata toimetused suurde hunnikusse. Nokk kinni saba lahti ja iga nädal olen selle dilemma ees, võtta või jätta… Homme vist ikka võtan. Teine 15-tonnine mullahunnik on ootamas. Tüdrukud siin ükspäev aitasid ka vedada 😉 (loe: tegid kõik, et vanaema üle ei pingutaks 😀 ). Põnev teooria kärudest. Need ei ole suured ja väiksed, ei ole ka emane ja isane, need on vanaemane, vanaisane ja lapselapsesed (viimased küll seekord pildile ei jäänud).

Kui Härrat ei ole, siis ma salaja kasutan ikka vanaisast, aga viimasel korral jäin vahele, kumm, sindrinahk, ei pidanud vastu… Oi, ma sain…

Eile aga käisin õhtul piigasid nende kodus hoidmas. Täna hommikul magasin sisse. Vot nii võtab läbi batuudil hüppamine ja redelil turnimine. Vahepeal tundsin kohe õudust, kuidas nad seal oma saltosid viskavad, väiksem on eriti hulljulge. Ma ikka tavalise edaspidi ja tagurpidi kukerpalliga sain hakkama, silla tegin ka ära, aga muud vigurid jätsin noorematele… Ja eriti hoogsalt julgen hüpata ainult siis, kui üksi peal olen, talla veel lapsed ära… Vahepeal vilksatas mõte, et kas ma 89-kilosena ka batuudile roninud oleksin, aga õnneks seda ma teada ei saa. Naaber vaatas küll mind nagu napakat, kui me seal hüppasime ja kiljusime, aga tühja sellest, peaasi, et meil lõbus oli.

Kas teate, kogu selle kiiruse juures õnnestus tütrel siin mõni aeg tagasi mind ka kinno meelitada. No nii tahtsin “Tõe ja õiguse” ära vaadata. Tõeliselt hea film. Kusjuures, ega ma ei mäletanudki, millal ma enne seda viimati kinos käisin. Aasta? Kaks? Pigem rohkemgi… Mustamäe keskuses käisin esimest korda, mitte ainult kinos, vaid üleüldse (maakas, mis teha). Aga veel kuus ja pool aastat tagasi elasin sealt mõneminutise jalutuskäigu käigusel. Aeg lendab ikka hullu kiirusega, tundub, et see oli kunagi ammu, teises elus…

Sa peatu hetkeks ja mõtle veidi 
kesk vaikust kiirustamata. 
Sest aastad läevad ja päevad mööduvad. 
Mis saab, mis tuleb, 
kui kaugel oled, kas tead ka kuhu nii tõttad. 
Kui ootad veidi ja seisatud, siis paremini näed…

Tsiteerides Epp Petronet: “Ülim tarkus on ikkagi see, kuidas tabada ära oma tänane pisike õnn, enne kui see on eilsesse vajunud”. 

Peatuge siis hetkeks ja tabage ära!

 



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod