Lilleline elu

Lubasin kirjutada, miks mu elu nii väga lill on. Kõige suuremaks põhjuseks on muidugi see, et olen terveks saanud. Aga see ei ole sugugi kõik. See haigus pani mu pisut järgi mõtlema ja nii mõndagi mõistma.

Ega asjata ei öelda, et kes ei ole pimedust näinud, ei oska valgust hinnata. Enne vaatasin oma keha ja leidsin siin ja seal probleemseid piirkondi. Küll oli kõht liiga ümar, küll kintsud paksud, jalgadest ma ei räägigi, paksud, kõverad ja kõlbavad ainult pikkadesse pükstesse. Kaal oli ka vaja just 64 peale ajada! Aga siis otsustas minu keha minuga dialoogi astuda ja pisut karistada. Esimesest korrast ma muidugi aru ei saanud ja peale rasket grippi oli vaja kohe raskematesse trennidesse ronida.Hoiatus, kaelavalu, ah, küll see ka üle läheb, valuvaigisti põske ja lase minna, ei saa ju lubada nii pikka trennivaba aega! Ja siis tuli see teine pauk. Mõne päevaga kasvas kaal 64 kilo pealt lausa 71-ni. Te ei kujuta ette, milline ma välja nägin! Täiesti pundunud! Hommikul oli see vesi kuidagi üle keha laiali, aga õhtuks vajus alla ja põlvest allpool oli mingi ühtlane tomp. Kui siis lõpuks paistetus alanema hakkas ja ma sain varbaid liigutada, tundsin ma, et olen üliõnnelik ja nüüd, kui lõpuks kaalunumber jälle kenasti 64 ja 65 kilo vahel püsib, vaatan oma jalgu ja pean tõdema, et paksud nad küll ei ole. Täiesti normaalsed jalad. Kui ma ainult suudaksin seda mõttemalli hoida! Eile käisin esimest korda üle hulga aja trennis. Läksin tavalisest hiljem kohale, et mitte teha enam kui tunniajast "soojendust" (mis tegelikult ise juba trenni mõõdu välja annab) ja mõtlesin, et kui Liina BodyToning ongi raske, siis võtan lihtsalt väiksemad hantlid ja pingutan vähem. Aga kui kohale jõudsin, selgus, et oodatud trenn oli asendatud. Nimetust täpselt ei mäletagi (CoreFit äkki?), igal juhul pidavat olema midagi pilatesest ja midagi joogast. Ühelt poolt oli mul hea meel, et peale praktiliselt pooleteistkuulist pausi saan millegi kergemaga alustada. Teiselt poolt see väike kuradike minu sees püüdis tõsta häält, et puha aja raiskamine. Tegelikult ei olnud sugugi raiskamine, trenn oli tõeliselt mõnus. Ei, higi ei voolanud ja särgi varrukad ei rebenenud lihaste pingutusest, aga reielihased on küll täna hellad .

Aga on veel üks asi, mis aitas kergemini haiguse ja ajutise trennikeeluga leppida. Kui ma oleksin pidanud ise omale haiguse aega valima, siis oleksin valinud just praeguse aja. Nagu ma juba kirjutasin, otsustasin vabanenud aega kasulikult kasutada. Aga peale minu plaanitud asjade sadas veel palju muudki kaela, nii tööl, kui eraelus. Kui ma oleksin olnud terve, ei oleks ma jätnud trennidesse minemata ja siis oleksid tegemata tööd hakanud kuhjudes mind närvi ajama ja stressi tekitama.

Olete vist juba aru saanud, et ma ei ole paigal tammuv inimene. Kui miski hakkab paika loksuma, on vaja kohe midagi kusagilt mujalt loksuma lükata. Nii ma siis nõustusin, et õpin ühte koma teist juurde...

Ise ka ei usu! Keegi otseselt ei palunudki, vaagiti ajutise töölise palkamist suveks... Ja siis äkki ma ise käisin välja, et ma võin ju ise proovida. No ja nüüd ma siis õpingi. Aga peale selle ei ole mu kabineti remont endiselt lõppenud, sest tekkis võimalus veel teisteski ruumides ümberkorraldusi teha ja mööblit juurde osta, see asjade uutmoodi paigutamine ja sättimine on aga minu "maiuspala" . Ja muidugi vajab ju oma põhitöö ka tegemist. Pluss veel seoses kevade tulekuga avastas ämm, et tal on vaja hunnik riideid lühemaks/pikemaks/kitsamaks/laiemaks teha. Tütrel sai teine korrus nii kaugele, et igale poole kardinaid vaja, lapselaste riideidki toodi kaks kotitäit, et siit-sealt kohendada...(tema on see õnnetu, kes tänu ema õmblusoskusele, ei oska õmblusmasinat kasutada).

Ja kõige selle tempo juures olen ma tegutsemisindu täis, suudan veel aiaski rahmeldada ja uusi retsepte katsetada. Nii palju on teha ja ma tahan selle kõigega hakkama saada!